Eile pidas riigikohus avaliku istungi, kus uuris, kas valitsuse suur pensionireform on põhiseadusega kooskõlas. Eesti Uudised avaldavad justiitsminister Raivo Aegi sõnavõttu täies mahus.
Riigikogu kehtestas kohustusliku kogumispensioni 12. septembril 2001 vastu võetud Kogumispensioni seadusega. Selle seaduse eesmärgiks oli luua kogumispensioni sissemakseid sooritanud isikule võimalused täiendavaks sissetulekuks pensionieas lisaks riiklikule pensionikindlustusele. Nii on see kirjas seaduse 2. paragrahvis.
Kuid neid kohustusliku kogumispensioni sissemakseid ei lubanud seadus teha sugugi kõikidel inimestel. Seaduse 162. paragrahv jagas inimesed kolme suurde rühma. Need, kes olid sündinud enne 1942. aastat, ei saanud üldse kohustusliku kogumispensioniga liituda. Need, kes olid sündinud pärast 1. jaanuari 1983, pidid kohustusliku kogumispensioniga liituma sundkorras. Kõigile ülejäänud inimestele, kelle sünniaastad jäid 1942 ja 1983 vahele, nägi seadus ette sünniaastast sõltuva tähtaja, mille jooksul nad võisid liituda kohustusliku kogumispensioniga, aga võisid ka mitte liituda.
Seega kohtles 2001. aastal vastu võetud seadus tulevasi pensionäre väga ebavõrdselt: ühed ei tohtinud üldse kohustusliku kogumispensioniga liituda, teised pidid sellega liituma kohustuslikus korras ja kolmandad said mingi aja jooksul valida, kas liituda või mitte.
Kuna kohustusliku kogumispensioni sissemaksest 2/3 (4% makstud sotsiaalmaksust) võetakse riiklike pensionide maksmiseks ette nähtud rahast, siis tekitab kohustusliku kogumispensioniga liitujate ebavõrdne kohtlemine ühtlasi ka nende ebavõrdse kohtlemise riikliku pensioni arvestuses. Nendel, kes liideti kohustusliku pensioniga sundkorras või kes liitusid sellega ise, vähenes riikliku pensioni arvestusse minev summa võrreldes nendega, kellel ei lubatud kohustusliku kogumispensioniga liituda või kes said ise otsustada, et nad ei liitu kohustusliku kogumispensioniga.
Kuid inimeste ebavõrdne kohtlemine pole kohustusliku kogumispensioni ainus ja isegi mitte peamine puudus. Selle seaduse peamine puudus on see, et see ei täida seaduses endas kirja pandud eesmärki: kohustuslik kogumispension oma praegusel kujul ei loo kogumispensioni sissemakseid sooritanud inimesele võimalust täiendavaks sissetulekuks pensionieas.
Kohustusliku kogumispensioniga liitunu riiklik pension on väiksem kui mitteliitunul, sest 4% sotsiaalmaksu kantakse tema riikliku pensioni arvestusest ära kohustusliku kogumispensioni fondi. Kohustusliku kogumispensioni fondi omanikul laekub riikliku pensioni arvestusse viiendiku võrra vähem sotsiaalmaksu (20% asemel 16%) ja tema riiklik pension on seetõttu väiksem, kuna riikliku pensioni suurus sõltub sinna makstud sotsiaalmaksust.
Riiklikku pensionit indekseeritakse seaduse kohaselt igal aastal ja seetõttu kasvab see kiiresti (aastatel 2002-2020 on keskmine riiklik pension kasvanud ligi viis korda, 112 eurolt 527 euroni), kuid kohustusliku kogumispensioni fondide keskmine reaaltootlus on alates 2002. aastast olnud negatiivne. Seega on kohustusliku kogumispensioniga liitunu sotsiaalmaksust viiendik võetud ära kiiresti kasvava riikliku pensioni arvestusest ja paigutatud negatiivse reaaltootlusega kohustusliku kogumispensioni fondi, mis on talle kahjulik.
Kohustusliku kogumispensioniga mitteliitunule annab eelise ka see, et riiklikku pensionit indekseeritakse, aga kohustusliku kogumispensioni väljamakseid mitte. Kohustusliku kogumispensioniga liitunul jääb seega osa pensionist muutumatuks ja ei suurene enam. Ainult riiklikku pensionit saaval pensionäril seevastu indekseeritakse kogu pensionit ja kuna tema riiklik pension on suurem kui kohustusliku kogumispensioniga liitunu riiklik pension, siis kasvab tema pension indekseerimise tagajärjel rohkem.
Tulemuseks on, et isegi kui kohustusliku kogumispensioniga liitunu saab pensionile jäämise hetkel natuke suuremat pensionit kui ainult riikliku pensioni saaja, siis mõne aasta pärast on olukord vastupidine ja ta saab riiklikku pensionit ja kogumipensionit kokku vähem pensionit kui saab riiklikku pensioni see pensionär, kes ei liitunud kohustusliku kogumispensioniga.
Eelöeldut on arvutustega tõestatud korduvalt ja neid arvutusi on avaldatud ka ajakirjanduses (Lea Danilson-Järg „Teise sambaga liitumise ränk hind“, Postimees 8.04.2019; Villu Zirnask Eesti Päevalehes 2.04.2019). Need arvutused näitavad, et hiljemalt 10-15 aastat pärast pensionile jäämist saab kohustusliku kogumispensioniga liitunu vähem pensioni kui mitteliitunu. Lisaks on kohustusliku kogumispensioniga liitunu terve elu saanud palka 2% vähem kui mitteliitunu.
2001. aastal kehtestatud kohustus kogumispensioni seadus ei ole seega täitnud ühtegi oma eesmärki. See on probleem, mida on püütud lahendada kohustusliku kogumispensioni reformiga, mille riigikogu 29. jaanuaril 2020 heaks kiitis. Selle seaduse selge eesmärk on see, et inimesed saaksid tulevikus suuremat pensionit kui praeguse kohustusliku kogumispensioniga sundkorras liitudes.
Selle seadusega antakse igale inimesele õigus ja vabadus ise otsustada, kuidas paremini pensionipõlveks raha koguda. Ta võib kasutada selleks praegust riiklikku kogumispensioni süsteemi ehk niinimetatud II sammast, aga ta võib ka raha sealt välja võtta ja investeerida seda ise. Samuti luuakse spetsiaalne investeerimiskonto, mille kaudu inimene saab II sambast sisuliselt lahkumata ise suunata oma raha investeerimist.
Kui anda inimestele vaba otsustusõigus oma raha üle nii, et ta saab lähtuda oma tegelikest vajadustest, siis aitab see kindlustada tulevikku palju tulemuslikumalt, kui kõigile ühtemoodi kohustuslik teine pensionisammas, mis ei jäta mingit otsustusõigust ja valikuvõimalusi.
Kui me anname inimestele vabaduse ja otsustusõiguse, siis me loome turumajandusliku konkurentsi. II samba fondihaldurid on sunnitud siis tegema tulevastele pensionäridele tunduvalt paremaid pakkumisi, et kliendid ei lahkuks. Nii loome me ühtegi ettekirjutust tegemata paremad tingimused ka nendele inimestele, kes jäävad tulevikus teise sambaga seotuks.
See, et otsustusõiguse andmine inimestele teeb teise samba fondid paremaks, on leidnud kinnitust isegi juba praegu, kui seadus pole veel presidendi poolt välja kuulutanud ja jõustunud. Viimase aasta jooksul on paljud kogumispensioni fondid tulevaseks suuremaks konkurentsiks valmistudes oluliselt vähendanud haldustasusid ja muutnud tingimusi pensionikogujatele soodsamaks. Nii suureneb tulevikus kindlasti ka II samba fondide tootlus ja kasu saavad mitte ainult need, kes II sambast lahkuvad ja ise oma raha paremini oskavad investeerida, kui II samba fondid, vaid võidavad ja hakkavad tulevikus suuremat pensionit saama ka need, kes jätkavad raha kogumist II samba fondidesse.
Tänavu 29. jaanuaril riigikogus heaks kiidetud pensionireform ei võta üheltki inimeselt ühtki õigust ära ega piira kellegi õigusi, vaid annab kõigile vabadusi ja õigusi juurde. Inimesed saavad õiguse käsutada ja kasutada oma II sambasse kogutud vara just nii, nagu see neile kõige kasulikum on. Lisaks vabaduste ja õiguste suurenemisele oma vara käsutamisel suureneb lõpptulemusena ka nende pension, mis ongi pensionireformi peamine eesmärk.
Seepärast palun Riigikohut jätta rahuldamata Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada kohustusliku kogumispensioni reform põhiseadusega vastuolus olevaks.
