Kilingi-Nõmmel hukkunud laste matustel osalesid tuhanded inimesed. Arhiivifoto

82 aastat tagasi toimus Eesti üks ohvriterohkemaid rahuaegseid õnnetusi, mille tagajärjel kaotas elu 18 last, ligi 50 sai vigastada. 20.aprilli õhtul 1937 süttis kinoseansil põlema Kilingi-Nõmme koolimaja üks klassidest.

Kilingi – Nõmme kool oli ehitatud 1904. aastal ostetud kõrtsimaja krundile. Kuna valla rahadest ei piisanud, korraldati uue koolimaja ehitamiseks korjandusi ja loteriisid.  Õppetööd alustas Kilingi-Nõmme 2. algkool 1908 aasta sügisel. Klassiruumid olid avarad ja valgusküllased. Rahvas hakkas seda halvaendeliseks hüüdma punaseks majaks kuna ehitise fassaad oli värvitud rootsipunaseks.

1911. aastal sai koolijuhatajaks Jaan Parts, kes oli suur  filmhuviline, mis tollastes tingimustes tähendas vajadust ja oskust ka filmitehnikaga ümber käija. Ta oli lõpetanud Pärnus kinomehaaniku kursused ja jagas oma teadmisi ka õpilastega. Samas leidub ka hulgaliselt kahtlejaid, kas ta oli üldse mingid kursused läbinud. Tihti korraldati filmiõhtuid. Nii ka saatuslikul teisipäeval.

Sellel, 20.aprilli õhtul oli kavas näidata seitset dokumentaalfilmi. Publiku moodustasid lisaks oma kooli rahvale ka piirkonna teiste koolide õpilased – kokku 134 noort inimest.

Filmiõhtu algas kell seitse õhtul ning saabuvat tragöödiat ei ennustanud miski. Kell 20.45 süttis kinoaparaadis film. Jaan Partsi asemel kino näidanud 6. klassi poisid rebisid põleva filmi aparaadist, kuid see kukkus nende enda ette lauale, kus asusid kuus filmirulli. Ellujäänud väidavad, et koolijuhataja Parts ei viibinud saatuslikul õhtul üldsegi saalis, vaid poissmehena veetis aega daamide seltskonnas korrus allpool oma korteris. Kindel on aga see, et nitrotselluloosi baasil toodetud filmilindi süttisid silmapilkselt. Selliste filmide kasutamine oli alates 19.sajandi lõpust kuni 20.sajandi keskpaigani laialt levinud. Hetkega tekkis klassiruumis põrgukuumus ning ruum täitus mürgise tossuga. Põlesid nii ekraan kui kardinad. Paanikas rahvahulk tungles ukse poole, kuid see ummistus hetkega, sest uks avanes sissepoole. Igasugused tulekustutusvahendid puudusid. Asjatundjad on arvanud, et möllanud tule temperatuur võis ulatuda 1500 kraadini. Sulasid isegi klaasist tindipotid. Mõned õpilased hüppasid teisel korrusel asuvast klassist akende kaudu välja ning püstitasid redeli. Nii pääsesid osa õpilasi välja. Õnneks pääses osa õpilasi õnnetusest suuremate vigastusteta, kuna olid jäänud saginas teiste õpilaste alla. Samuti olid osa lastest peitnud end ahju ja seina vahele. 

Põrgukuumus kestis umbes viis minutit ning suurem osa klassist söestus. Koolimaja ise aga jäi püsti. Vigastada sai üle 70 lapse ning koheselt hukkus 11 last Noorim ohvritest oli viieaastane, vanim viieteistkümnene. Mitmest perest hukkus koguni kaks last. Õpetaja Parts sai kergemaid vigastusi.

Abi saabus sündmuskohale väga kiiresti, sest lähedal toimus tuletõrjeõppus. Puudus oli aga transpordivahenditest. Nii aitasid transportida haavatuid Pärnu haiglasse ka mitmed autoomanikud. Kokku toimetati sinna 49 raskesti vigastatud last. Paraku polnud haigla valmis korraga nii paljude patsientide vastuvõtuks. Koheselt alustati operatsioonidega. Vanemad, kelle lapsed said õnnetuses suuri põletushaavu, loovutasid siirdamiseks oma lastele nahka. Siiski suri haiglas veel 5 last.

Laupäeval, 24. aprillil toimusid Eesti koolides leinaaktused ning rahvusringhääling jättis kavast välja kerge muusika. Ohvrite kirstud asetati Pärnu Elisabethi kirikusse, mis oli avatud kõigile 12.00-14.00.

25.aprillil toimusid 13 lapse matused Saarde kalmistul. Matusepäeva hommikul suri haiglas viimane ohver. Matused Saarde kalmistul olid rahvarohked. Neid saatis viimsele teekonnale u. 2500 inimest. Kohal oli ka haridusminister Aleksander Jaakson. Kohalik naiskodukaitse tõi matustele ka esmaabiandjad ja mitte asjata, sest leinas inimesed minestasid kui valged kirstud ühishauda lasti.

1938.aasta suvel viidi läbi koolimaja ja inventari põhjalik remont, eriti plahvatuses kannatada saanud klassiruumis.

Hoolikalt teostati ka õnnetuse uurimist. Selgus, et kinoaparaati käsitlesid alaealised poisid, keda selleks oli sundinud õpetaja Parts. Samuti tohtis filme näidata vaid esimesel korrusel Kohus küll mõistis Partsi õigeks, aga ta lahkus koolijuhi ametist. Tuvastati veel mitu ohutusnõuete rikkumist. Ajutiselt keelati üle kogu Eesti filmiseansid koolides.

1941 aastal avati hukkunute hauaplatsil elu taassündi sümboliseeriv tütarlapse kuju, mille autoriks oli skulptor Paul Horma.

Tänapäeval asub Kilingi-Nõmme gümnaasiumi fuajees mälestusplaat, mis on pühendatud tragöödia ohvritele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.