Tiit Niilo: Eestimaal toodetud toitu eelistades on meil kõigil ühine ja kindlustatud tulevik

Nopri talu pererahvas avatud talude päeval. Fotod: Aare Lepaste

„Head sõbrad ja külalised. Enesekiitmine avatud talude päeval on talumeeste võimalus tänavu kahel järjestikusel päeval. Aga see enesekiitmine on limiteeritud, objektiivne ja pigem informatiivne,“ tervitas Tiit Niilo (Isamaa) avatud talude päeval Rõuge valla Kärinä külas asuvasse Nopri tallu kogunenud huvilisi.

„Kui Eestimaa rahvas hindab Eestimaa sööki, siis on meil kõigil ühine ja kindlustatud tulevik. Kui me käime poes segaste tunnete, tagasihoidliku rahakoti ja kindla plaanita, siis oleme üldjuhul reklaami või muu ajupesu ohvrid. Mõtleme korraks sellele, kas poodi jäetud rahast peale käibemaksu Eestisse midagi jääb või mitte. Tere tulemast toidutootjate maailma. Talumehed on toidutootjad igal juhul. Küsimus on selles, kui kaugele põllumees toidutegemisega parasjagu jõuab. Nopri esivanemad on siis Kärina külas tegutsenud aastast 1859. aastast, talu ostsid nad välja aastal1875. Kuuenda põlvkonna kiilakas talupoeg seisab teie ees ja tänasel avatud talude päeval on teid teenindamas ka seitsmes põlvkond ning teie seas on liikvel kolm esindajat ka meie kaheksandast põlvkonnas. Kui teie, head külalised, hindate seda, mis Eesti külades, sealhulgas siin, Kärinä külas toimub, saab elu Eestimaal jätkuda. Me teame, mida ootavad noored. See ei saa olla rutiinne viglatöö, millega tegelesid meie esivanemad. Tänasel päeval peab töö olema kaasahaarav ja ka kasumlik ning elukeskkond, milles noored Eestimaa külades toimetavad, peab olema selline, mis pakub võimalusi lapsi kasvatada ja ka vaba aega veeta,“ rääkis Tiit Niilo Nopri talumeiereisse ja heaolulauta esimesele ekskursioonile kogunenud inimestele. Kui varasemalt on meiereiga tutvuma pääsenud korraga ka kuni sada huvilist, siis avatud talude päeval pääses Niilo juhitud tunnisele ringkäigule kuni 50 inimest.

Nopri talu “juustukeller”. Täpsemalt osake sellest.

Nopri mikrotööstuses, just nii Tiit Niilo talumeiereid, tutvustab, väärindatakse igapäevaselt erinevateks piimatoodeteks neli tonni piima. Nimetatud kogusest umbes 500 liitrit villitakse töötlemata kujul pudelitesse. Nopri heaolulauda 240 lüpsilehma päevane kogutoodang on üle seitsme tonni, mis tähendab, et igapäevaselt müüb Nopri talu kolm tonni piima Valio Võru juustutööstusele.

Tiit Niilo piimanduskursuse lõpufaas.

„Miks ei väärinda talupoeg kogu piimatoodangut erinevateks piimatoodeteks? Aga sellepärast, et konkurents on poodides nii suur, et tegelik kunst on müümine, mitte n-ö piimatoodete kokkusegamine,“ sedastas Niilo ning päris, kas keegi teab, palju erinevaid piimatooteid ühes korralikus supermarketis on. Hetk hiljem vastas ta püstitatud küsimusele, et ostjal on valida kuni 2000 erineva piimatoote vahel. „Ainuüksi juustuvalikust leiab kuni paarsada erinevat toodet,“ näitlikustas Niilo ekskursioonile kogunenutele pea pool tundi kestnud „piimanduskursusel“ meiereis, millele järgnes heaolulaudaga tutvumine.

Milleks lehmale ninarõngas? Tegemist on ulaka lehmaga, kellele meeldib toiduga mängida. Rõngas ongi abivahend, mis teda ninaesisega mängimisel pisut segab.

Kuidas Nopri talu ja tegemised välja kuulevad

Aga nüüd vahetud muljed külastajalt, kes sai Nopri talust ja tegemistest aimu vaid kuulates. Mari-Liis Täht on Võru vallas elav pime naine, kes sattus Nopri talu toodangust „sõltuvusse“ eriolukorra ajal, mil talu käivitas kojukandeteenuse.

Heas mõttes sõltuvus on ka põhjus, miks Mari-Liis püstitas kindla eesmärgi avatud talude päeval Nopri talu tegemistega tutvuda. Järgnevad read ongi kirja pannud emotsioonidest pakatav Mari-Liis ise.

Nopri meierei. Foto: Aare Lepaste
Nopri talu peremees Tiit Niilo (esiplaanil) ja Mari-Liis Täht (paremal).

„Nopri avatud talude päeval ongi selleks korraks käidud ja emotsioonid on nii võimsad, et ei oska neid kohe kuidagi sõnadessegi panna. Oli igati tore, huvitav ja lihtsalt fantastiline suvepäev nagu ma ka lootsin.

Noprisse sain tänu abilisele kohale kenasti ja ka esimesed tunnid möödusid talus mulle turvaliselt. Pisut keerulisemaks läks siis kui mu abiline pidi edasi liikuma. Kuna ma polnud kohe kindlasti valmis lahkuma ja päeva lõppenuks lugema, siis hakkas mu abiline otsima inimest, kes saaks olla minu kõrval ja oleks valmis mind juhendama. Viimaks leidis ta mid toetama ja abistama toreda paljulapselise pere. Meist kujunes kiiresti lahe seltskond ja saime väga kenasti hakkama.

Aga nüüd päeva algusest. Kõigepealt käisin tunniajasel ekskursioonil meiereis ja laudas ning seejärel sain teha, mida tahtsin. Sain lehmi puutuda, katsuda nende märga nina ning tunda nende liivapaberi karedusega suurt keelt. Samuti tegin pai vasikatele, kellest väikseim võttis lutsutas tükk aega mu sõrme. See oli nii armas ja tekitas kuidagi väga erilise tunde.

Vasikas lutsutab Mari-Liisi sõrme.

Samuti oli seal küülikute näitus ning neid võis kah paitada. Üks küülik, kellele pai tegin, oli lontis kõrvadega, mis oli nii kummaline. Sain pisut aega ka traktoriroolis istuda, täitsa vägev tunne oli. Lõunasöögiks oli maitsev seljanka ning huvitav kreemjas magustoit. Noprist ostsin kaasa kohupiima ning neli pudelit mustsõstramaitselist kasemahla.

Kui ma täitsa aus olen, siis oli Noprist väga raske lahkuda, sest ma ei tea, kuna ma ükskord jälle sinna saan. Tundsin end seal tõeliselt õnneliku ja vabana.

Tagasiteel külastasime veel Kolotsi kitsefarmi. Kitsekesed olid samuti väga armsad. Ma käiksin hea meelega kõik Võrumaa talud läbi, kui see vaid võimalik oleks.

Jäin tõesti päevaga väga rahule ja olen nii õnnelik, et viimaks täitus mu unistus – sain Nopris käia ja sealse eluoluga pisut tuttavamaks. Üht ma julgen aga lubada, et ma ei unusta seda päeva kunagi. Suur tänu kõigile, kes andsid oma panuse minu suurima unistuse täitumisel.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.