Sotsiaaldemokraatide suvine vaikelu on hakanud erakonnas nurinat tekitama ning heidetakse ette liigset tagasihoidlikkust ja mittereageerimist, kirjutab Postimees.
Näiteks ligi kuu aega tagasi valitsuses kokku lepitud pensionireformi osas kujundavad sotsid seisukoha alles nädalavahetusel toimuval erakonna volikogul. Jutuks tuleb ka see, mida oma väikese riigikogu fraktsiooniga üldse korda suudetakse saata.
«Mina ei ole rahul ja ma olen oma rahulolematust väljendanud. Selge, et on vaja sõna võtta, ja oma teemasid, mille eest seista,» ütles riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Katri Raik. Samas märkis aseesimees, et erakonna siselõhet ei tasu tema sõnadest välja lugeda, sest ta on ikkagi partei esimehe Indrek Saare meeskonnas.
Ka riigikogu liige Riina Sikkut möönis, et suvel oli teemasid, mille puhul oleksid sotsiaaldemokraadid pidanud jõulisemalt sõna sekka ütlema.
Erakonna esimehe Indrek Saare sõnul tuleb aga lahinguid valida. «Kas see on sõnavõtmine sõnavõtmise pärast või see ka aitab midagi ühiskonna jaoks paremaks muuta,» sõnas Saar.
Miks siis aga ei ole teised sotsid initsiatiivi võtnud, kui esimees on tagasihoidlik? Põhjus peitub ilmselt selles, et üldjuhul kõneleb põhimõttelistes küsimustes ikkagi esimees ning üle tema pea ei taheta tegutseda. Võimuvõitlust ja tülisid väldivad sotsid nagu tuld, sest valimistel kaotatud saadikukohad on neid niigi haprasse seisu asetanud. Niisiis oodatakse tasakesi ja mõningase teadmatusega, kuidas nüüd edasi minnakse.
Sotside häda on see, et nad on antisotsialistlikul positsioonil ja seeläbi iga nende sõna räägib nende tegude vastu. Saar saab aru, et sellises olukorras on targem oma ilus suu kinni hoida ja lasta rahval ainult silmi ja habet vaadata. Sotsid on ju eripensionite korruptsiooni suurisandad, nende juhtimisel loodud II pensionisambaga pankade tulude tugisambad, jne. Neil oli ühiskonnale pakkuda ainult homopropagandat ja inimsmugeldamise edendamist, aga ka need ärisuunad on oma hiilgeajast kaugel.