Solman: meie iseseisvuse taastamine oli targa vastupanuvõitluse tulemus

Sel nädalal peeti üleilmsete eestlaste kesknõukogu poolt korraldatud konverentsi „Suurpõgenemine 1944 ja meie“, mida korraldas Isamaa Iivi Zajedova, kes elab ise Tšehhis. Riigihalduse minister Riina Solman ütles konverentsil, et peame olema tänulikud, et meil on mälestuspäev II maailmasõja ärevate aegade jaoks, kui eestlaste kui rahva saatus rippus juuksekarva otsas ja lootust ei paistnud enam kuskilt. Eesti Uudised avaldavad Riina Solmani kõne tervikuna.

22. septembrit ei valitud vastupanuvõitluse päevaks juhuslikult. Sellel päeval, mis sai alguse Otto Tiefi valitsuse mälestuspäevast, mälestatakse neid inimesi, kes kahe okupatsiooni vahelisel ajal püüdsid taastada Eesti riiklikku iseseisvust nii kodu- kui välismaal.

Konverentsil keskendus Solman peamiselt vastupanule välismaal. Eesti ajaloos traagilise 1944. aasta sügise sündmustel on eellugu. Need sündmused algasid Molotov-Ribbentropi paktiga 23.augustist 1939, mis visandas kava eestlaste vabaduse võtmiseks, järgnes okupatsioon juunis 1940 ning Stalini massirepressioonid – küüditamised, arreteerimised ja hukkamised, vara riisumised ja kultuuri hävitamine ning vaba sõna keelamine.

Just see verine aasta oli eestlaste meeles, kui rinne ja koos sellega ka veel elavalt mälus püsinud piinajad, riisujad ja mõrtsukad tungisid 1944.aasta septembrikuus Eestisse. 1943. aastal alguse saanud põgenemine hoogustus 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Põgenemine saavutas haripunkti 19.–23. septembril, kui paljud inimesed suundusid Läänemaa rannikule lootuses leida paati, et saabuvate Vene vägede eest üle mere põgeneda. Suurpõgenemine, mida rahvapärasemalt kutsutakse ka paadipõgenemiseks, toimus mitmes suunas: Eesti läänerannast kalapaatidega Rootsi üle lahe Soome, transpordilaevadel Saksamaale, millest mitmedki Nõukogude armee pommitamise all põhja läksid ning Saksa sõjaväe koosseisus ka maad mööda.

Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. See tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele traagiliselt. Siiani pole teada, kui palju põgenejaid hukkus. Paljudel tuli maha jätta kodumaa, varandus, tihti pere ja uues ühiskonnas ootasid neid ees kohanemisraskused. Kuid eestlased ei heitunud, kannatati välja rasked ajad, rajati oma kodu uues ühiskonnas ning seisti oma veendumuste ja Eesti Vabariigi taastamise eest. Oldi kindlad, et see oli ajutine minek, et Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu alla. Siiski sai aegamisi selgeks, et lähematel aastatel naasmist Eestisse ei tule.

Minejaid oli hinnanguliselt üle 70 tuhande, neist suur osa eesti kultuurieliiti. Tänu neile on just toonastel paadipõgenikel olnud hindamatu roll eestluse hoidmisel, meenutagem vaid kirjanikke, luuletajaid, muusikuid, heliloojaid. Tegelikult oli kultuuri kandepind palju laiemgi. Uutes asukohamaades loodi eesti seltse, koole ja pühapäevakoole, üllitati lehti, loodi kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, teatreid, hoides ja arendades eestlust. Ehitati oma jõul üles Eesti Maju, osteti maatükke ja õpetati sinna rajatud suvelaagrites eesti keelt ja kultuuri, hoidmaks eestlust. Selle toel organiseeriti regionaalseid ja ülemaailmseid, siiani korrapäraselt toimuvaid Eesti päevi, laulupidusid ja ESTOsid. Eestlased on nutikas ja hakkaja rahvas.

Vabadusvõitlus välismaal koos vastupanuga Eestis tagasid õigusliku järjepidevuse ja okupatsiooni mittetunnustamise, hoides ülal Eesti kui riigi vabanemise teemat maailmas. Eestis ja eestlaste katusorganisatsioonid välismaal ajasid Eesti asja ja tuletasid poliitikutele meelde, et Eesti on okupeeritud. Sellesse olid haaratud nii diplomaadid kui ka eestlaste ja teiste balti rahvaste ühised organisatsioonid eksiilis. Loodi sidemed teiste organisatsioonidega, asukoha riikide valitsustega ning suheldi võimalust mööda ka kodueestlastega, et me ei väsiks priiust nõudmast. Metsavennad, vabadusvõitlejad, kes pidasid sidet välismaaga ja istusid oma meelsuse eest nõukogude laagrites ja kõik, kes pidasid südames kalliks sini-must-valget lippu, hoidsid vabaduse ideed elus kodumaal. Sellel võitlusel oli tulemus: Eesti vabanes okupatsioonist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.