Solman: kahtlen, kas valitsusel on soovi ja võimekust rahvastikupoliitikat tervikuna käsitleda

Riina Solman FOTO: KAISA AILT/SAKALA

Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon astus sel nädalal järjekordse sammu Eesti rahvastikupoliitika killustamise suunas. Kui jaanuaris kaotati Rahvastikuministri haldusala, siis kolmapäeva öötundidel läbis esimese lugemise eelnõu, millega saadetakse laiali ka Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon. 

Ajal, mil Euroopa Liidu liikmesriigid on astumas samme demograafiaküsimustega põhjalikuks tegelemiseks, astub koalitsioon demograafiaküsimustes pika sammu tagasi. Avaldame Postimehes 27. veebruaril ilmunud Aimar Altosaare intervjuu endise rahvastikuministri Riina Solmaniga kokkuleppel toimetusega, kus Solman räägib lähemalt rahvastikupoliitikast ja vananeva Euroopa demograafiariskidest.


Olete kindlasti tutvunud ka teiste maade kogemusega, kus on olnud mureks madal sündimus. Milliste maade kogemusi tasuks Eestil silmas pidada?

Tänasel päeval praktiliselt polegi arenenud riike, kus madal sündimus probleemiks ei oleks. Eestile võrdluseks on mõtet vaadata ikkagi nende riikide poole, kes on demograafiliselt ja kultuuriliselt meiega sarnased. Näiteks Iisraelis on keskmine laste arv naisel üle kolme, lastega perede hulgas on levinuim nelja lapsega pere. Aga meie peaks ennast võrdlema pigem Euroopaga ja just Põhjamaadega.

Olukorda, kus iga naise kohta sünnib keskmiselt kaks last ning igale täiskasvanule on tulevikus asendus, pole aga üheski Euroopa riigis. 2018. aastal oli Euroopa Liidus sündimuskordaja keskmiselt 1,56. Taastetasemest kõrgem sündimus oli viimati Iirimaal 2010. aastal. Praegu on kõige kõrgem sündimus Prantsusmaal (ca 1,9). Põhjamaadest on kõrgeim sündimus Rootsis. Rootsi oli umbes kümme aastat tagasi peaaegu jõudmas taastetasemeni: 2010. aastal oli summaarne sündimuskordaja 1,98. Nad olid väga uhked, räägiti, et just kõrgharidusega naised on need, kelle peres on üha sagedamini 3 last. Toona tundus, et nende poliitika on õigel teel, ja tuleb teistel riikidel eeskujuks võtta. Aga praegu langeb sündimus nii Rootsis kui teistes Põhjamaades. Eriti kiiresti langeb see naabrite, soomlaste puhul. Soomet jälgitakse seega eriti tähelepanelikult – kas seal toimuv on mingi anomaalia või on nad teistelgi eesseisvate muutuste pioneerid. Viimane variant oleks väga kurb.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et kui puudub valmisolek sündimust toetavatesse meetmetesse investeerida, siis iseenesest sündimus taastetasemele tõenäoliselt ei jõua. Põhjasõja-järgse taastumisega võrdlemine on naiivne, inimeste ootused ja võimalused on täna hoopis teised. Pole põhjust arvata, et ühtäkki hakkab peredesse sündima keskeltläbi viis last ja aja jooksul kokku kuivanud rahvastik taastub. Samuti ei tasu arvata, et riigi üldise heaolu taseme paranemine tagab piisava sündimuse, sest teiste riikide puhul pole seda juhtunud. Samas majanduse käekäigul on siiski oluline mõju – majanduskasv toob sünde juurde, kriisi ajal pannakse perelisa plaanid ootele.

Kas oskate nimetada riike või piirkondi, kus on tänu riiklikele meetmetele sündimus kasvanud vähemalt taastoote piirile, kui sündimus enne neid meetmeid on olnud sellest piirist kaugel?

Nagu eelnevalt oli juttu, siis Euroopast sellist riiki tänapäeval ei leia, kus sündimus oleks taastetasemel. Riike, kelle edulugu üks-ühele kopeerida, ka pole. Paljud riigid pole tegelikult sündimuse soodustamiseks üldse midagi sihipärast või märkimisväärset ette võtnud. Seetõttu peame küll jälgima, mida teised teevad, kuid jätkuvalt otsima ka uusi, just Eesti olukorra ja vajadustega sobivaid lahendusi. Leian, et pigem võiks Eestist saada see riik, kelle kogemust teised riigid silmas peavad ja eeskujuks võtavad.

Teiste riikide pealt saab siiski õppida, mida teha ja mida mitte teha. Heaks näiteks on Rootsi edu, mis aitas sündimuse kasvule pöörata. Eesti vanemahüvitise ideegi on ju sealt pärit. Tänaseks on aga Rootsi tugevasti individualiseerinud ja nagu ühiskonnas tervikuna, nii ka perepoliitikas pannakse suurt rõhku sooliste erinevuste kaotamisele. Ometi ei ole need arengud Rootsile ega ka Norrale edu toonud, vastupidi, sündimus on juba kümme aastat vähenenud. Kui see trend jätkub, on mõne aasta möödudes Rootsis sündimus väiksem kui Eestis. Soome on juba praegu Eestist maha jäänud.

Siinkohal tulekski tähele panna, et lisaks praktilistele meetmetele on oluline mõju ka kultuuril ja ühiskondlikel hoiakutel. Ka väga head meetmed ei aita, kui inimeste mõttemaailmas pole pere ja laste jaoks kohta. Seetõttu tuleks suhtuda väga ettevaatlikult arengutesse, mis toovad mõningast individuaalset kasu, aga nõrgestavad perekonda ja kogukonda. Pikemas vaates tähendab see hävingut ka indiviidi tasandil, sest valdav osa hüvedest on olemas vaid tänu kogukonnale. Näiteks eakana hoolitsevad sinu eest luust ja lihast inimesed ning pensionikassatki täidavad maksumaksjad, kes kõik on kellegi lapsed.

Kas oskate nimetada riike, kus pole madalast sündimusest üldse hoolitud ning kuhu need riigid siis on jõudnud?

Madala sündimusega paistavad Euroopas silma Vahemere-äärsed riigid. Seal oli 2018. aastal laste arv naise kohta (summaarne sündimuskordaja) 1,42 või vähem. Nendega koos oli sama madala sündimustasemega veel vaid Soome ja Luxembourg. Hispaanias, Kreekas ja Itaalias on peamiseks probleemiks, et noortel on keeruline tööle saada ja oma elu alustada. Laste saamine on lükatud järjest hilisemasse vanusesse ja mida hiljem alustad, seda väiksem on tõenäosus on saada nii esimene, teine kui järgmine laps. Nende riikide kogemus näitab, et sündide toetamine on kompleksne ja seotud paljude eluvaldkondadega, nii õppimise, töötamise kui eluaseme võimalustega.

Kui eesti rahva seisundit hinnata kriitiliseks ja nimetada seda rahvastikukriisiks, siis on selge, et tuleks midagi kohe ette võtta. Palun nimetage need vahendid ja meetodid, mis võiksid meid sellest kriisist välja tuua. Mida olete neist jõudnud ise ära teha?

Eesti on väike rahvas ja on väga haruldane, et selline rahvakild on vaatamata pea aastatuhande kestnud vallutustele siiani elujõuline, oma riigi, keele ja kultuuriga. Selle üle tuleb uhkust tunda ja seda hoida. Rahvastikukriisi mõttes on väljapääs ainult üks – rahva elujõud sõltub sündimusest, järelikult tuleb toetada peresid, kes soovivad lapsi saada. Samuti perekonda kui institutsiooni, perena koos elamist, et lastel oleks, kuhu sündida. Ainult nii saavutame enda eesmärgi – taastetaseme sündimuse, mis on keskmiselt 2,1 last naise kohta. Ainult nii saame täita põhiseadusest tulenevat eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Rahvastikus on tegelikult toimunud peale sündide vähenemise ka teisi olulisi muutusi – inimesed elavad kauem, töötavad kauem ja saavad lapsi hiljem. Selle tulemusel ei vähene rahvaarv ja töötajate arv nii kiiresti kui veel paarkümmend aastat tagasi ennustati. Ka Eesti kodanike väljaränne on vähenenud, tagasipöördujaid on rohkem. Viimastel aastatel on rahvaarv hoopis kasvanud, sest suurenenud on ka teisest rahvusest inimeste sisseränne. Paraku kaasneb sellega eestlaste osatähtsuse vähenemine rahvastikus, eelkõige pealinnas. Siin on oluline mõttekoht poliitika kujundajatele.

Sündide toetamise osas astuti tegelikult suur ja märgiline samm juba enne minu rahvastikuministri positsioonile asumist. See oli 2017. aastal, mil hakkas kehtima lasterikastele peredele mõeldud toetus. Peale seda hakkas kohe suurenema kolmandate ja järgmiste laste sündimine peredesse. Ligi veerandini küündinud kasv oli ka rahvastikuteadlastele üllatuseks. Minu arvates näitas see inimeste tegelikku tahet, mis oli majandusliku kindlustunde puudumise tõttu jäänud realiseerimata. Just kolmas laps on see piir, kus vanemad hakkavad rahakotti vaatama. Paljud vajavad siis juba ka suuremat eluaset. Keskmise- ja madalama sissetulekuga inimesel on keeruline kolmele lapsele samaväärset elu võimaldada kui ühele või kahele lapsele ja soovitud kolmas laps võiski jääda seega sündimata. Püüdsin enda ametisoleku ajal saavutada, et peretoetusi pidevalt kaasajastatakse, et need ei jääks ajale jalgu, et perede kindlustunne ei väheneks. Riik ei saa ju kedagi käskida või sundida lapsi saama, aga saab üles näidata tänulikkust ja toetust inimestele, kes lapsi armastavad ja soovivad.

Nagu olen aru saanud, peate tugevat perekonda sündimuse suurendamise üheks paratamatuks eelduseks? Kas peate silmas mingit konkreetset perekonnatüüpi, mida tuleks sündimuse tõstmise vajadust silmas pidades teistele eelistada? Mis eristab mittetraditsioonilist perekonda traditsioonilisest?

Ei saa üle ega ümber faktist, et kõige rohkem lapsi on püsivalt ja pikaajaliselt koos elavatel paaridel. Seega kestvad, turvalised ja õnnelikud paarisuhted on laste sündimiseks olulised. Täna on pered sageli ebapüsivad, mitte ainult Eestis vaid laiemalt. Eelmisel aastal läbi viidud noorte pereuuring näitas, et 16-19-aastastest lastest 35 protsendil on vanemad lahku läinud. Lapsed, kes on lahkumineku läbi elanud ja kasvanud ainult ühe vanemaga, soovivad omakorda vähem lapsi. Tekib nõiaring ja lahendada saab seda vaid väga mitmel tasandil tegutsedes, alustades noortele eluks vajaliku ettevalmistuse andmisega perekonnaõpetuse tundides kuni kriisi sattunud peredele tugiteenuste ja nõustamise tagamiseni.

Ka uue valitsuse minister, kes rahvastikupoliitika eest vastutab, sotsiaalkaitse minister Signe Riisalo ütles hiljuti Postimehele antud intervjuus, et eesmärk peaks olema see, et igal lapsel on ema ja isa, kaks vanemat. Elus võib muidugi ka teisiti minna ning ka nendes olukordades peab muidugi riik vajalikku tuge pakkuma. Samas, kuigi mul endalgi on kärgpere, leian et siht ja ideaal traditsioonilise peremudeli näol – ema, isa ja lapsed – peab jääma. Oluline on seegi, et kahe lapsega peremudel, mis on praegu enim levinud, asenduks tasapisi kolme lapsega peremudeliga. Teisiti me piisavat järelkasvu ei saavuta, sest järjest enam on neid inimesi, kellel ei ole kas tervise või partneri puudumise tõttu võimalik lapsi saada. Kui arvestada, et lisaks on meil ka väga palju ühe lapsega üksikvanemaid, siis ülejäänud peredel peakski keskmiselt kolm last olema, et tagada rahva järelkasv.

Eesti pere- ja lastepoliitika on üks Euroopa ja vist kogu maailma eesrindlikumaid, sest peretoetused ja koduse ema palk võimaldavad lapsi kodus kasvatada nende kolmanda eluaastani majanduslikult turvalistes tingimuses. Kuivõrd on see toetanud perekondi ja sündivust? Kas oleme sellevõrra ka nende näitajate poolest teistest riikidest paremas seisus?

Eestis on sündimus Euroopa keskmisest oluliselt kõrgem. Seega ma usun küll, et iga euro, mida me riigina perepoliitikasse ja laste kasvatamisse panustame, on investeering tulevikku. Kui lasterikka pere toetuse väga selge mõju välja jätta, siis teiste meetmete mõju on raske nii konkreetselt eristada. Näeksime seda ilmselt vaid siis, kui mõni meede päevapealt ära lõpetada. Vaevalt on keegi sellisest eksperimendist huvitatud. Et peredele suunatud toetused ja muud hüved mõjuvad, seda võib järeldada näiteks sellestki, et riikides, kus lastega perede vajaduste eest ei hoolitseta, on valdavalt ka sündimus madalam.

Üksikvanema toetus on aga jätkuvalt 19 eurot, miks seda ei ole muudetud, sest tundub nende suhtes olevat väga ebaõiglane?

Alles 2014. aastal oli ka lapsetoetus 19 eurot kuus. See on tõepoolest pigem sümboolne summa. Alates 2015. aastast algas jõulisemalt erinevate peretoetuste muutmine. Üksikvanema toetuseni pole lihtsalt selle kuue aastaga veel jõutud, kuid arutelusid selle üle on olnud. Selleks aastaks oli minu ametkonnal planeeritud analüüs, et vaadata, kes need üksikvanemad on. Tulemustest lähtuvalt oleksime kavandanud ka meetmed, kas vajaduspõhised või universaalsed. Eks on ju teada, et lapse saamiseks on vaja kahte osapoolt. Ka lapsel on parim, et oleks nii ema kui isa. Samas on tänapäeval inimesed järjest enam üksikud, laste saamiseks ka kasutatakse kunstlikku viljastamist, kus ei olegi võimalik isa tuvastada. Meil on endiselt suur hariduslõhe meeste ja naiste vahel ja ilmselt on see osadele naistele ainus viis üldse lapsi saada. See on kindlasti teema, millega tuleb uuel valitsusel edasi minna.

Kas abortide keelustamine aitaks suurendada sündimust? Kui see nii oleks, et kas olete nõus, et  siis on ilmselt ka üksikvanemaid rohkem?

Abordi keelustamine sündimust tõenäoliselt ei suurenda, aga naiste terviseriske suurendaks küll. Tegelikult peaks olema eesmärgiks, et kõik eostatud lapsed oleksid oma vanematele soovitud. See kahtlemata eeldab käitumise ja suhtumise muutust. Abort on väga kurb lahendus lapsesaamise vältimiseks, eriti mõeldes kui kvaliteetsed on tänapäevased rasestumisvastased vahendid. Õnneks on naise soovil tehtavate abortide arv Eestis jätkuvas languses. Väljend «naise soovil» on siin küll üsna tinglik, sest paljudel juhtudel on abordi soovitajaks või põhjuseks just meespool. Abortide ennetamise valdkonnas on aastate jooksul ja väga tulemuslikult tegutsenud palju spetsialiste, mis kindlasti jätkub ka edaspidi. Soovisin ka omaltpoolt abortide ennetusele kaasa aidata nii kooliprogrammide täiendamise kui nõustamisteenuste arendamisega, aga ametis oldud 20 kuud jäi napiks, kõike ei jõua nii kiirelt ellu viia. Soovimatu rasedus ja sellest tingitud abort on naise jaoks igal juhul trauma ning mida rohkem saame ennetada, seda parem.

Lapsed kasvavad suuremaks, mida oleks vaja ära teha, et ka kooliskäivate lastega perede majanduslikud võimalused oleksid paremad?

Selleks on vaja pidevalt täiendada ja arendada perehüvitisi ja teisi peresid toetavaid meetmeid. See on pidev töö, mis ei saa kunagi valmis, sest ühiskond on pidevalt muutumises. Kui võrrelda teiste riikidega, siis sageli makstakse lastetoetust mõned aastad kauem kui meil. Tasub mõelda, et lapsetoetus ei lõpeks 19. eluaastaga, vaid kataks gümnaasiumi lõpuklassi ja ehk ka ülikooli esimese kursuse, mil laps enamasti veel ise ei teeni ning vanematel on endiselt suur koormus kulude kandmisel.

Inimesed saavad lõpuks tööealisteks, kuidas neid motiveerida oma pere looma ja töötama kodumaal?

Eks see toimib ainult siis, kui inimesed ise seda tahavad. Aga soovitakse ikka seda, mis on hea. Olen mitmelt poolt lugenud mujalt siis saabunud perede kiitvaid sõnu, et Eestis on hea ja turvaline lapsi kasvatada. Olles olemasolevaga harjunud, ei oska me ehk teatud hüvesid isegi märgata ja hinnata.

Samas ei tasu ka arvata, et pere loomine peab tulema igasuguse pingutuseta, sest asjad, mis tulevad lihtsalt, neid ei väärtustata, neid on kerge kõrvale jätta. Laste kasvatamine nõuab pingutust ja paljustki harjumuspärasest tuleb teatud ajaks loobuda. Samas on selles protsessis nii palju armastust ja isiklikku arengut, mida koged vaid lapsevanemana. Mitte ainult vanemad ei õpeta lapsi, vaid lapsed õpetavad vanemaid vähemalt sama palju. On ju lausa ütlus, et laps on mehe isa.

Riik peab muidugi andma endast parima, et Eestis oleks hea elada, töötada ja lapsi kasvatada. Aga iga kodanik peab samuti sellele kaasa aitama oma suhtumisega lapsevanematesse, lastesse ja inimestesse üldiselt. Näiteks mänguväljakute kaotamine kortermajade juurest näitab hoolimatust lapsevanemate suhtes, kes ei saa koduaknast laste mängu jälgida, vaid peavad otsima mänguväljakuid kusagilt eemalt. Kui laste kasvatamine on liiga keeruline, siis saadakse vähem lapsi. Oleme lääne ühiskonnas pigem erandlikud: meil on üsna palju suuri peresid. Eestis on ka mitmeid avaliku elu tegelasi, kellel on palju lapsi ja kes väärtustavad Eestis elamist. Eks palju sõltub ju ka eeskujudest.

Eesti on ka ilus, siin on eripalgelisi piirkondi, igaüks peaks leidma endale sobiva koha. Välismaal võib ju ka ära käia, et siis juba värskema pilguga tagasi tulla. Kui teed midagi hästi, siis Eestis pannakse sind kindlasti tähele ja saad ka tööalaselt areneda. Mujal see nii lihtne pole, veel enam võõramaalasena.

Kuivõrd võiks riigi, sh poliitikute poolt toetatud soe ja hooliv atmosfäär kõigi laste ja perede suhtes sündimusele mõjuda positiivselt, sõltumata sellest, kas need on traditsioonilised või on tegemist üksikvanematega?

Soe ja hooliv suhtumine mõjub kindlasti hästi kõigele, sh sündimusele. Tänases polariseerunud ühiskonnas oleks positiivsust ja ühtehoidmist hädasti juurde vaja.

Kuidas võiks inimeste kodumaale jäämisele või siia tagasitulemisele mõjuda juhtimis- ja suhtluskultuur? Kas hoolimatus ja nö «otseütlemise» komme võib peletada inimesi Eestist või pole sellel tähtsust?

Eestlastele on omane nö otseütlemine ja sirgjoonelisus. Arvan, et kui sellega ei minda üle piiri, on see pigem tugevus. Teeseldud lahkus ja rõõmsameelsus ei tee elu kuidagi paremaks. Tagasitulijatel võib pigem olla keeruline harjuda sellega, et Eestis on sageli tööalane juhtimiskultuur kehv. Suhtumine on kohati selline, et ülemus on jumal ja töötajal on loll. Kui oled töötanud kollektiivis, kus ka koristaja on inimene, siis on sellisesse keskkonda tagasi tulla raske. Loodan, et aja jooksul see ikkagi paraneb koos elementaarse majandusliku toimetuleku murede taandumisega.

Kuidas Teie osalemisel valminud «Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2021-2030» eelnõu selle vastuvõtmisel peaks meie rahvastiku olukorda parandama?

Alati, kui on vaja kuhugi jõuda, on mõistlik teha plaan, panna paika teekond. Ka rahvastikuprobleemide lahendamiseks oli vaja läbimõeldud tegevuskava. Lisaks valminud dokumendile endale oli tegelikult oluline ka selle koostamise protsess, sest andis võimaluse koostööks ning ühisosa kujundamiseks erinevate asjaosaliste ja ametkondade vahel. Saime selle protsessi käigus rahvastikualast teadlikkust suurendada ning usun, et sel on tulevikus kindlasti oma mõju. Omaette küsimus on, kas arengukava elluviimiseks ka raha jätkub.

Niisuguse praktilise mure taha on takerdunud nii mõnedki üllad eesmärgid. Eelmise valitsuse jaoks oli rahvastiku- ja perepoliitika prioriteet. Olen veendunud, et oleksime rahastuse leidnud. Uue valituse prioriteetide hulka rahvastiku teemad ei paista kuuluvat. Seetõttu on mul küll täna see mure, et kas kavandatu saab ellu viidud. Vananevas ühiskonnas hakkab üha enam ressursse nõudma eakate toimetulek ning tervishoid, lastega pered võivad ainuüksi poliitilise huvi puudusel tahaplaanile jääda. Loodan väga, et see nii ei lähe. Hoian sellel silma peal.

Kuidas hindate Pere Sihtkapitali SA senist tegevust? Millises suunas peaks SA edasi arenema?

Olen PSK esindajatega mitmel korral kohtunud. Minu arvates on nad tublid, et selle lühikese ajaga, mis nad tegutseda on jõudnud, nii mõndagi olulist on juba ka tehtud. Kuna PSK nõukogusse kuuluvad nii teadlaskonna kui laste- ja peredega seotud organisatsioonid, on neil väga tugev potentsiaal uute ja innovaatiliste mõtetega rahvastiku- ja perepoliitikat rikastada. Usun, et PSK-st võib kujuneda peamine rahvastikupoliitika valdkonna mõttekoda Eestis, nagu nad on ka enda eesmärgiks seadnud.

Kas olete nõus, et rahvusel ei ole geneetilist alust vaid rahvus on enda samastamine teatud keele, kultuuri ja tavade keskkonnaga? Kas nõustute, et on sünnipäraseid eestlasi, kes on vabatahtlikult läinud üle teisele keele-kultuuri-tavade keskkonda ega hooli oma eesti päritolust nagu on neid, kelle vanematel pole olnud tilkagi «eesti verd», kuid loevad end eestlasteks ja eesti patriootideks? Mida teha, et esimesi oleks võimalikult vähe? Kas meile oleks kasulik, kui teisi oleks rohkem?

Rahvus eraldi võttes on enesemääratlus. Siin ei ole geneetilist kohustust. Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et rahvust niisama lihtsalt vahetada pole võimalik. Supermarketist uut rahvust ei osta, see on juurte ja kultuurilise järjepidevuse küsimus. Loeb nii see, mitmendat põlvkonda inimene elab vastavas riigis, tema lapsepõlv ja kujunemine, emakeel, usk, väärtused ja tõekspidamised. Rahvuse kujunemine on pikk protsess.

Ajaloos on olnud perioode, kus inimesi on rahvuse põhjal liigitatud kõrgemasse või madalamasse, targemase või rumalamasse positsiooni. See on tänapäeval tekitanud olukorra, kus paljud häbenevad oma rahvust või oma rahvuskaaslaste tegusid. Meie hulgas on varasemast enam ka neid inimesi, kes kultuuride segunemise tõttu ei teagi enam oma rahvust. Poliitilise korrektsuse huvides ei sobigi enam mõnel pool etnilisest päritolust rääkida või seda küsida. Samal ajal on olemas ka rahvad, kes tunnevad oma kultuuri üle uhkust ja annavad oma päritolust alati julgelt teada. Eestlased on väike rahvus ja Eesti riik on rahvusriik. Ka meie peame jääma endiselt oma rahvuse üle uhkust tundma ja tegema kõik selleks, et edasi kesta.

Millised on Teie ministritöö saavutused, mille üle on põhjust olla uhke?

Kõige suurem saavutus oli rahvastikupoliitika ja laste sündimise teema viimine inimeste teadvusesse, nö pilti toomine. Leian, et see õnnestus. Kui su sõnumid kajavad vastu isegi naljasaadetest, tähendab see, et neid on igal tasandil märgatud. Olgu või läbi nalja, aga nüüd on riigi ootused teada – et peredes kasvaks rohkem lapsi, vähemalt kolm last. Riik täna ju ka toetab olulisel määral nende laste kasvatamist. Loomulikult lähtub iga pere siiski ennekõike enda olukorrast ja soovidest, aga nagu iga suhte puhul, nii on ka kodaniku ja riigi suhtes väga oluline roll ootuste sõnastamisel. Vaid nii võib eeldada, et neid arvestatakse.

Tunnen ka heameelt, et koroona puhkedes õnnestus meil kiiresti sisse viia mõned vanemahüvitist ja elatisabi puudutavad muudatused, mis tõid vähemalt osadele peredele leevendust. Koroonakriisis töötuks jäänud lapsevanemaid puudutanud ja väga olulise eelnõu menetlus jäi seoses valitsuse vahetusega riigikogus nüüd kahjuks siiski seisma. Eelnõu vastuvõtmine tagaks, et lähiaastateks perelisa plaanivate perede vanemahüvitis töötuse tõttu ei vähene. Loodan, et uus valitsus liigub peale mõttepausi sellega siiski edasi.

Veel olen rõõmus, et kodanikuühiskonna toetamise põhimõtted said regionaalselt tasakaalustatumaks, et toetada elu ka väljaspool tõmbekeskusi. Hea elukeskkond ja rahvastiku paiknemine üle Eestis on olulised rahvastikupoliitilised sihid. Kuna maal sünnib rohkem lapsi, toetab see ka sündimust.

Väliseesti kogukondadega õnnestus luua väga soojad ja tihedad sidemed. Kui tahame, et oleks rohkem tagasipöördujaid, peame oma inimestega kontakti hoidma ja muret tundma, kuidas neil läheb. Ka need, kes tagasi ei tule, on riigi jaoks olulised, sest aitavad ajada eesti asja maailmas.

Mis jäi tegemata, kuid oli kindlasti plaanis?

2021. aastaks oli paljugi kavandatud ja sain valdkonna arendamiseks ka eelarvet juurde. Aga kahjuks nüüd need plaanid sellisel kujul ei realiseeru. Mõne asjaga uus valitsus loodetavasti jätkab, nagu riikliku perelepituse teenuse arendus, mille ülesanne on pakkuda tuge lahku läinud vanematele.

Veel oli plaanis arendada koostööd kohalike omavalitsustega, püüda ühtlustada nende poolt peredele pakutavaid teenuseid ja toetusi, otsida võimalusi paindlikumaks lastehoiu korraldamiseks. Olid plaanis ka peretoetusi puudutavad muudatused. Perekonnaõiguse osas oli kavas teha koostööd nii suhtlusõiguse kui elatisega seonduvate eelnõude osas, anda omapoolset sisendit.

Mida soovitaksid uuele valitsusele ette võtta rahvastiku valdkonnas?

Võtta ette rahvastiku valdkonnale koostatud arengukava ja hakata seda ellu viima! Kuigi praeguses valitsuse asetuses see paraku enam täielikult võimalik pole, soovitan vaadata rahvastikuküsimusi võimalikult terviklikult ja mitte takerduda vaid sotsiaalpoliitikasse. Kõige enam tähelepanu tuleb pöörata muidugi perepoliitikale, ennekõike sündimusele ja selle toetamisele. Aga silmas tuleb pidada ka rände- ja regionaalarengu küsimusi, samuti kodanikuühiskonna rolli sellele kaasa aitamisel.

Rahvastikupoliitika on väga horisontaalne valdkond, kus seosed jooksevad igas suunas. Seepärast lasin oma ametisoleku ajal kõik valitusse esitatud eelnõud sellise pilguga üle vaadata, et milline on mõju rahva kestlikkusele, ja teha vajadusel täiendusettepanekuid. Soovitan seda jätkata, aga kahtlen, kas uuel valitsusel on selleks soovi ja võimekust. Ometi on eesti rahva kestmine kõige olulisem küsimus üldse, sest kui pole rahvast, siis kelle jaoks me seda riiki ehitame?


 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.