Riina Solman: inimesi tuleb hinnata tegude, mitte soo põhjal

FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA

Viimastel nädalatel on hakanud levima solvav ja räpane poliitiline spinn, mille võib lühidalt kokku võtta lausega: „Jüri Ratasele ei meeldi naised (poliitikas)“. Värskeim selline rünnak peaministri suunal on tänane Raimo Poomi lugu EPLis. Sama narratiivi on viimastel nädalatel üritanud tekitada Reformierakonna juht ja aastalõpu saates Olukorrast Riigis üritas midagi samaväärset heita ette riigikogu liige Maris Lauri Tanel Kiigele.

Osade poliitikute baaskonsensus Jüri Ratase valitsuse mahavõtmiseks on varjamatu, kahjuks tegelevad sama varajamatult sellega valitsuse ametisse nimetamisest alates ka osad peavoolu ajakirjanikud, suhtekorraldajate ja poliitikutega käsikäes. Tööriistadeks sobivad juba kõik kuulujutud.

Kevadest jõuludeni levitati müüti Jüri soovist kümne küünega peaministri toolist kinni hoida, täna levitab sama seltskond inimesi järgmist müüti tema vaenust naiste vastu. Olen naine, kuid olen tajunud Jüri Ratase toetust, mitte vaenu. Solvanguid, vaenu, naeruvääristamist, aga ka tuld ja tõrva on tulnud ikka samade poliitjõudude poolt, kes täna kuulujutte levitavad. Võimule pürgimise soovist võib aru saada, kuid räpast PR-i teha üksnes seepärast, et maailmavaade ei vasta peavoolu nägemusele, et see on konservatiivsem ja kogu Eesti edu silmas pidav nägemus, mitte pelk eliidi- ja edukultust propageeriv, see kõik on ammu väljunud hea maitse piiridest.

Natukene vähem kui aasta tagasi küsis üks reporter president Kersti Kaljulaidilt: „Mida toob Eestile kaasa see, et riiki hakkavad juhtima kaks naist?“ President reageeris sellele küsimusele teravalt ning avaldas lootust, et noorem põlvkond selliseid küsimusi enam ei küsi.

Tänases valitsuses on 2 naist. Mõne kuu eest oli valitsuses naisi kolm. Kas me peaksime neid ajakirjanike ja avaliku elu tegelasi, kes nõudsid Kert Kingo tagasiastumist süüdistama naistevihkamises? Muidugi mitte!

Kas see kui Jüri Ratase esimese valitsuse ajal sai Riina Sikkutist Jevgeni Ossinovski asemel minister oli suur kangelastegu? Kui jah, siis kas see kui Urve Palo asemel astus ametisse Rene Tammist oli tegemist tohutu ülekohtuga? Palun tulge mõistusele. Ma olen seda meelt, et selle nimel tuleb pingutada, et naisi oleks poliitikas rohkem, aga selle käigus ei ole mõtet pori loopida. Inimesi tuleb hinnata tegude mitte soo põhjal.

Mul on üks meenutus, mida lõpetuseks jagada. Suhtekorraldusekspert Raul Rebane, kes sarnases stiilis müüte levitades Jüri Ratase valitsusliikmete suunal paikapanevaid arvamuslugusid avaldab, nimetas aastatel 2007-11, kui töötasin kaitseministri nõunikuna, mind järjepidevalt Jaak Aaviksoo sekretäriks. Võisin olla toona vanusest tulenevalt veidi tütarlapselikum, kuid mäletan selget tema patriarhaalset võimekust minu positsiooni poliitmaailmas madaldada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.