JUHANI JAEGER: POLIITILISI DEBATTE HOITAKSE “SAURUSE TASEMEL”

Poliitilistes debattides küsitakse liiga sageli “mis probleemi te lahendate?” ja jäetakse tähelepanuta, kui poliitika rajaneb maailmavaatelistel põhjendustel, kirjutab Juhani Jaeger.

Kujundlikult võib öelda, et saurused surid välja sellepärast, et neil puudus soov olla “midagi enamat”. Soov või mitte, aga suuremõõtmeliste, kuid kesisevõitu intelligentsusega elajate allajäämine evolutsioonile on ajalooline fakt. Käsitlusi, mis kirjeldavad eluliste vajaduste hierarhiat, on loodud mitmeid. Erinevaid lähenemisnurki kõrvale jättes võib üldistada, et bioloogilised ja sotsiaalbioloogilised vajadused on suuremal või vähemal määral omased kogu loomariigile (ka inimene on loom). Seevastu eneseteostusvajadus, hoiakud ja väärtused ning kõige laiemalt võttes maailmavaade on omased üksnes inimesele. Üksnes inimene teadvustab enda soovi olla midagi enamat.

Eneseteostuseni jõudmiseks tuleb läbida vaheastmed. Vaid siis, kui madalama astme vajadused on rahuldatud, saame inimestena pühenduda soovile olla rohkemat kui sööv ja seediv, sugu jätkav ja teiste omasuguste seas soodsamale positsioonile trügiv organism. Mõistagi on eneseteostusvajadus seotud kõrgelt arenenud abstraktse mõtlemisega, mis meid muust loomariigist eristab.

Eneseteostuse mootorid, aga ka piirangud määratakse inimese hoiakutega. Osad neist on kaasasündinud ja osad omandatakse elu käigus kas empaatiavõime arenedes või ühiskondlike hoiakute omaksvõtmise teel. Nii ei ole valdav enamik inimesi ainuüksi tunnetuslikel põhjustel valmis konkurentsiheitluses teist inimest tapma. Empaatia ja ühiskondlikud hoiakud lisavad siia ka igasuguse muu vägivalla ja kiusu hukkamõistmise.

Valijat ei tohi kohelda nagu saurust

Hoiakud ja väärtused mõjutavad meid isegi siis, kui me neid elulistes olukordades ei sõnasta ega teadvusta. Ent hoiakud on ka miski, mille mõju soovib inimene laiendada väljaspoole ennast: oma perekonda, lähiringi, kogukonda ja ühiskonda tervikuna. Ühised arusaamad eetikast, esteetikast ja uskumustest liidavad ja eristavad inimesi enam kui lõunalauas kala või liha eelistamine sel lihtsal põhjusel, et esimesed kuuluvad kõrgeimale, viimased aga madalaimale eluliste vajaduste tasemele. Me jagame oma maailmavaadet, otsime liitlasi ja tunneme end mugavamalt ühiskonnas, mille väärtused ühtivad meie omadega. Või vähemalt ühiskonnas, kus me ei pea tundma end maailmavaate tõttu tagakiusatuna. Maailmavaade mõjutab ka meie hääletamist valimistel – vahel suunavalt, vahel ka välistavalt.

Kõike eelnevat silmas pidades kõlab kummastavalt küsimus, mis on kerkinud debatis kogumispensioni muutmise kohta vabatahtlikuks, viimasel kuul ka eesti keele elujõudu puudutava Isamaa poliitilise avalduse kontekstis: millist probleemi te lahendate? Kuidas millist? Maailmavaatelist!

See vastus jäetakse enamasti tähelepanuta. Näib, nagu sooviks küsijad debatti väe võimuga hoida “sauruse tasemel”. Eelistatakse rääkida vaid baasvajadustest ja vältida igasugust võimalust diskussiooniks maailmavaatelisel pinnal: kellel on õigus otsustada inimese vara üle. Või siis omistatakse taoline hoiak debatti jälgivale valijale, kes justkui ei märkaks või ei hoolikski poliitilisi protsesse juhtivatest ideaalidest? Selleks ei ole küll mingit põhjust. Valija on teinekord palju sirgjoonelisema maailmavaatega kui elukutseline poliitik. Sellelgi on oma põhjus – erinevalt poliitikust ei pea valija tegema kompromissi.

Soov vältida arutelu maailmavaatelisel tasandil on kohati selgitatav poliittehnoloogiaga. Näiteks pensionidebatis peaks liberaal tunnistama, et just temal lasub maailmavaatest tulenev kohustus kaitsta inimese investeerimisvabadust. Meie ühiskonnas on selle rolli võtnud konservatiivne Isamaa. Võib-olla võlgneb poliitikute madalavõitu positsioon usaldusküsitlustes “tänu” just lamedale ja läbinähtavale poliittehnoloogiale.

Ma ei usu, et tänapäevase ühiskonna paratamatu iseärasus on toimetamine üksnes baasvajaduste tasemel – allpool ideaale, maailmavaadet ja soovi olla midagi enamat. Nagu öeldud, need on meis kõigis olemas. Ja nagu kõige muu meis leiduvaga, tuleb meil ka üksteise maailmavaateliste erinevustega ühiskonnana hakkama saada. Enese ideaalide mahasalgamise või teiste omade jalge alla tallamise asemel tuleb neisse suhtuda austusega. Lõpuks on see samuti miski, mis meid saurustest eristab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.