Naistearstid kinnitavad, et abort on naise jaoks alati trauma. Oli asi peresuhete turvalisuse puudumises, majanduslikes muredes või milleski kolmandas, jääb nende perede enda teada. Seega, olgu põhjused millised tahes, võib eeldada, et seda kaalukat otsust ei tehtud kergekäeliselt. Sageli on naise jaoks otsustavaks argumendiks juba olemasolevate laste heaolu ja turvalisus kirjutab rahvastikuminister Riina Solman.
Unistan Eestist, kus perekonnad on tugevad ja kuhu sünnivad kõik need lapsed, keda on väga igatsetud, aga ka need, kes tulevad üllatusena, kuid on siiski oodatud. Täna toimub abordi teemat tõstatav Elu marss. Tegu on kahtlemata olulise, aga samas väga vastuolulise teemaga, millest on raske rääkida, aga veelgi raskem on vaiki olla. Umbes pooltele meie naistest on abordi kogemus elu jooksul osaks saanud, seega puudutab abort väga paljusid isiklikult. Samas on lootusrikas teada, et nooremates põlvkondades on abortide arv jõudsalt vähenemas ning ideaalis võiks koguni täielikult kaduda.
Me siiski ei ela ideaalses maailmas. Tänane statistika näitab, et eelmisel aastal tehti Eestis naistele indutseeritud aborti 3580 korral nö „omal soovil“ ja 192 korral meditsiinilisel näidustusel. 70% juhtudest oli naisel juba olemas laps või lapsed, seejuures 44% naistest oli vähemalt kaks last. Kuigi varasemalt oli lapseootus ja kasvatamine enamusele nendest naistest ilmselt palju rõõmu valmistanud, siis nendel kolmetuhandel ja enamal korral ei pidanud ema miskipärast võimalikuks perre väikest õde või venda enam sünnitada. Raseduskalendri abil loote arengule kaasaelamise ja õnneliku lapseootuse asemel valdas naisi sel korral hoopis teine tunne, kus abort tundus ainsa võimaliku abinõuna.
Naistearstid kinnitavad, et abort on naise jaoks alati trauma. Oli asi peresuhete turvalisuse puudumises, majanduslikes muredes või milleski kolmandas, jääb nende perede enda teada. Seega, olgu põhjused millised tahes, võib eeldada, et seda kaalukat otsust ei tehtud kergekäeliselt. Sageli on naise jaoks otsustavaks argumendiks juba olemasolevate laste heaolu ja turvalisus.
Kas riik saab omaltpoolt midagi teha, et säästa naisi meeleheitlikest valikutest? Üks on kindel – käsud ega keelud siin ei aita. Näiteks noorte puhul on ennetustööst ja teadlikkuse kasvatamisest väga palju abi olnud – teismeliste rasedused on täna väga harvad. Siinkohal suur tänu kõigile, kes noortega igapäevaselt töötavad! Aga nagu statistika näitab, teevad aborti valdavalt siiski naised, kes on juba emad, ning siin ennetusest ainuüksi ei piisa.
Siinkohal ei saa üle ega ümber sellest, millise kvaliteediga on meil peresuhted, kas meie inimestel hea haridus ja sissetulek ning kuidas me ühiskonnana väärtustame ja toetame laste kasvatamist. Kui tahame, et naised otsustaksid uue elu kasuks, peab keskkond seda igati toetama. Naise otsus langeb teda ümbritseva mõjul – kogu ühiskond on kaasvastutav. Seega mõelgem, kas oleme naiste ja laste heaks täna kõik teinud? Ilmselt mitte piisavalt, miks muidu tunnevad nii paljud end ikka veel meeleheitlikus olukorras olevat, kui lapseootusest teada saavad. Elu on ime ja last kandes on naine selle ime looja ja hoidja. Temas arenev elu vajab hoolt, tähelepanu ja armastust, aga seda vajab ka naine ise.
Perekond on koht, kuhu sünnib uus elu ja see on koht, kus meie lapsed kasvavad. Perekond on see, mille najal püsib meie riik ja rahvas. Laste sündimiseks peab meie peredes olema turvaline ja meie elukorraldus lastesõbralik. Meie kõik, mitte ainult riik, saame selleks midagi ära teha, et elu meie ümber laste jaoks veelgi turvalisemaks muutuks.
Viimasel ajal on emade depressioon ja ärevus üha suurenevaks probleemiks. See võib avalduda emal nii raseduse ajal kui ka sünnitusjärgsel perioodil. Uued avastused neuroteaduses ja teistest uuringutes annavad selgeid viiteid, et raseduseaegne ärevus ja pingeseisund on suureks riskiteguriks, mis kahjustavad lapse elukvaliteeti. Lapseootuse ajal esineb ligi 10% naistest vaimse tervise probleeme. Kui need naised ei saa vajalikku ravi ja leevendust, on sellel laastav mõju nii neile endale kui kogu perekonnale. Abi saamisest sõltub sageli ka see, kas ja kui palju lapsi naisel sünnib või jääb sündimata. Vaimse tervise probleemidele tuleb meie meditsiinisüsteemis senisest oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.
2014. aastal läbi viidud naiste tervise uuring näitas, et veidi enam kui poolte meie naiste arvates on ideaalseks laste arvuks peres kolm või enam last. Paraku näeme statistikast, et kõige enam rasedusi lõpeb abordiga just siis, kui sünniks kolmas või järgnev laps. Viimasel ajal on riik lasterikaste perede heaolu kindlustamiseks siiski juba samme astunud. Jõustunud on 300 eurone igakuine lasterikka pere toetus ning kolmikute sünnil makstakse pooleteise aasta jooksul 1000 eurost igakuist lisatoetust. Vajame lasterikkuse poliitikale kindlasti jätku ja veelgi täielikumat meetmete paketti, mis hõlmaks muu hulgas ka eluaseme ja transpordiga seonduvat. Lasterikkus ei tohi peresid enda toimetulekus kahtlema panna.
Üks on see, mida me saame teha riigina, nt toetada rohkem perekondi läbi toetuste ja teenuste, aga palju on teha meil kõigil ka inimsuhete tasandil. Kas naine tunneb ennast turvaliselt, et sünnitada laps ja veel üks laps ja veel kolmas ja neljaski. Millised on paarisuhted ja selle kvaliteet? See on tänapäeval üheks määravaks teguriks. Kuidas me mõtleme lasterikkusest ja reageerime tuttavate ning lähedaste järjekordse lapseootuse teatele – rõõmu või kulmukergitusega? Just nii kujunevad hoiakud.
