Ridali Lennuklubis moodustus koroonapõgenike kommuun

Ridali Lennuklubi juht Einar Viin usub siiralt, et koroonaviirus on suvehooajaks taandunud ja klubi pääseb suurtest majandusraskustest. Foto: Aare Lepaste

Põlvamaal asuv Ridali lennuväli on kevadele vaatamata tänavu ootamatult rahvarohke, sest nüüdseks pea kolm nädalat tagasi hakkas seal Ridali Lennuklubi liikmetest moodustuma koroonapõgenike kommuun.

„Tallinnast on Ridalisse kolinud neli ja Tartust kolm klubiliiget ning mõned nende lemmikloomad. See tähendab, et meie klubi legendaarne kass Korsaar saab nüüd täiendavalt suhelda kahe kassi ja ühe koeraga,“ muigab lennuklubi juhataja Einar Viin.

„Kui nüüd päris aus olla, siis päris paikne ma Ridalis siiski ei ole,“ tunnistab Teet Jagomägi, mees, kes esindab seni ainsana lennuklubi ja Eesti riiki nii purilennu EM-il kui ka MM-il, 2. aprilli pärastlõunal Eesti Uudistele. „Käin vahel siiski Tartus, kassid ja kalad vajavad hoolitsust. See on osadele inimestele täitsa praktiline probleem. Põgeneda saab küll, aga mis sa kasside, kalade või toataimedega teed. Neid ju igale poole kaasa ei võta. Seega tulebki vahel Tartusse sõita,“ täpsustab tarkvaraäris tegutsev Jagomägi.

Kommuunielu kolmandaks nädalaks on koroonapõgenikel Ridalis välja kujunenud kindlad rutiinid, mis tähendab seda, et tihtipeale nad päeva jooksul ei kohtugi. „Kõik nahistavad omaette, me ei suhtle eriti ja päeval pole vahel arugi saada, et tegelikult on meid aastaajale vaatamata üllatavalt palju. Hommikuti käiakse jooksmas, päeval tegutsetakse arvutipõhisel kaugtööl ning kel mahti, käib metsas klubi küttepuude tagavara täiendamas,“ iseloomustab Einar Viin kommuunielu.

„Äsja jagasin oma Kanada kliendile analüüsi Eestis valitseva olukorra kohta. Nemad seal on kodus olnud nüüdseks vaid kaks nädalat, aga olud on samad mis meil. Pered istuvad kodus, kel õnne, saab kaugtööd teha. Kuna ma ise töötan tarkvaraäris, siis võib tunduda, et kodukontoris saab väga edukalt toimetada. Ent siis selgub ootamatult, et kodus pole tegelikult vaikset nurka, kus töösse süveneda. Seepärast arvan, et tavapärane produktiivsus kodus töötades siiski langeb. Vähemealt pereinimestel. Teine teema on koosolekute pidamine. Olgem ausad, ükski arvutipõhine võimalus ei asenda tavatingimustes toimuvat koosolekut. Liiatigi pole paljudes kohtades, ka Tallinnas ja Tartuski internetiühendus piisav, et internetipõhist koosolekut pidades oma pilti näidata. Kui see puudub, ei adu teised paraku seda, kas pildituna koosolekul osalenu on mõne küsimuse otsustamisel vaikselt nõus, väga nõus või lausa vastumeelselt nõus,“ toob Jagomägi näiteid kaugtöö kitsaskohtadest.

Teisalt, muheleb Eesti purilennu esipiloot, harjub inimene kõigega ja unustab samuti. „Keegi enam ei mäleta kartulikoorte-söömise-hetke Eesti vabanemise ajal või kunagisi tagasilööke IT-maailmas. Küll mäletan ühte Tartu suusamaratoni. Starti sõitmiseks klappisime autotäie seltskonnaga raha kokku, sest see oli kallis ettevõtmine. Aga mis aastal see oli, seda ei mäleta?“ räägib Jagomägi. „Niisamuti läheb ka nüüd. 20, hiljemalt 50 aasta pärast ei mäleta enam keegi päris täpselt, mis raputas maailma aastal 2020,“ lisab ta.

Eestis saab veel lennata

„Meil on vähemalt lootust, et saab veel lennata,“ silmitsevad nii Viin kui Jagomägi hellitava pilguga lennuklubi angaaris olevaid purilennukeid. „Kui sarnaselt paljude Euroopa riikidega ka meil lendamine keelatakse, siis oleks meil ka …,“ jätavad mehed lause lõpetamata.

Tulenevalt olematust talvest ja varasest kevadest on aga Ridalis tänavu esimesed lennud juba tehtud. Ning hetkel on olukord selline, et vähemalt klubiliikmed saavad taevalaotusi vallutada ja lennuoskusi lihvida.

Teet Jagomägi stardib treeninglennule. Foto Aare Lepaste

„Algava hooaja suhtes ei oska midagi kosta. Klubile on eluliselt oluline, et meie pakutavad huvilennud saaks jätkuda. Koroonaviiruse tõttu on Euroopas päris mitmed lennuklubid, kus tegevus oli orienteeritud suuresti kommertsalustele, juba majandusraskustesse sattunud. Õnneks on meil siiski teatud ajapuhver. Saame ja suudame veel nalja visata, mis siis, et näiteks kaks purilennukit on meil praegu Leedus ja neid me sealt hetkel mingil tingimusel kätte ei saa. Kui see oleks keset suve nii, siis oleks küll tuline kahju,“ on nii Viin kui Jagomägi ometi optimistlikud.

Mis puutub purilennu tiitlivõistlustesse, esimene neist oleks pidanud toimuma järgmisel nädalavahetusel Slovakkias, siis need on valdavalt edasi lükatud. Teet, kes selles vallas ainsana Eestit ja klubi esindab, jääb senistest saavutustest kõneldes tagasihoidlikuks. „Ei ole väga hästi läinud, poodiumile pole ma veel tõusnud. Aga ala on selline, et ka 70-aastased pässid osalevad edukalt. Seega on mul veel aega,“ pilgutab Teet Jagomägi silma ning tormab järgmisele videosessioonile oma Kanada kliendiga.

Pilt, kus koroonapõgenikena paistavad Teet Jagomägi ja samuti ajutiselt Ridalis elav IF Kindlustuse juriidilise üksuse juht Heinar Olak (meie jutuajamise ajal toimus tal telefonikonverents), jääb seega edastamata. Vahest on paremgi, sest vähemalt neli inimest sel hetkel ühte angaari ei sattunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga