Lauri Vahtre

Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka
kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks
parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib
praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.
Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete
ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue
ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes
minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite
arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms)
ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem
patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi
nõudma.
Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda
tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata
natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga
kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate
siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei
jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga
kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse
demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust,
muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas.
Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamise
küsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja
lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada
kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise
vähemusrahvaks omal maal!
Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei
astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi
mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei
valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral.
Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada
terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda
nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi
järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise
pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja
kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud?
Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised
tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti
vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad
kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see
kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab
mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.

Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasi
pöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine
poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti
pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad
ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“
vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“
lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid
„naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad
lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad
naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.
Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida
teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla
see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti
kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid
kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja
kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu
naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja
arenemisvõimeline konservatiivsus.
Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud
mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa
ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee
läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.