Sirle Rosenfeldt: tahan professionaalset poliitkultuuri ja professionaalset ajakirjandust

Sirle Rosenfeldt avakõnet pidamas. Foto: Eesti Uudised

Sirle Rosenfeldti avakõne reedel, 21.septembril, Teletornis toimunud Isamaa noorteühenduse ResPublica korraldatud arutelul “Kuhu liigud, Eesti poliitiline kultuur?”

Juba mõnda aega olen mõelnud, mis oleks kui me ütleksime alati välja kõik, mida mõtleme? Kui ei oleks vahel filtrit? Nagu lastel, väikestel lastel, kes ei tee veel vahet, mis on kohane ja mis mitte. Ega naljapärast kasutata väljendit „lapsesuu“ nii mõnegi avaliku elu tegelase kohta.

Ma ei ütle, et „lapsesuuks“ olemine midagi halba oleks. Ei, sugugi mitte. AGA igale asjale on oma koht ja aeg. Täna oleme me ajas ja kohas, mil tundub justkui täiesti iseenesestmõistetav ja loomulik saata keegi sinna, kus päike ei paista või kommenteerida inimese riietust avalikult, inimest hukka mõistes. Jääb mulje, et mida hullem ütlus ja mida kõvemini seda öelda, seda rohkem see ühiskonnas suminat tekitab ja inimest esile tõstab. Kes ei mäletaks Hannes Võrno „Orissaare seenelist“ või meie seast lahkunud Janno Reiljani “Isamaaline siga, värdjas, lurjus ja kaabakas!”. Ütlete, et ikka juhtub? Ma ütlen, et ei tohiks ega peaks!

Kuhu me oleme jõudnud kui on okei inimesi solvata ja mõnitada tema veendumuste või väljanägemise põhjal. Kas president on selle võrra rumalam, et tal on vihmase ilmaga kleidi juures kummik jalas? Kas keegi on seetõttu vähem ühiskonna liige, et tema esivanemad on sisse rännanud mitte põlised eestlased? Piinlik ma ütlen! Väga piinlik!

Missugust eeskuju me nii anname? Miks ei ole popp tulla poliitikasse või olla avaliku elu tegelane? Sest nii kui Sa oled areenil, on kõigil õigus Sind hukka mõista. Ja hoogu anname me sellele kõigele juurde ikka ise. Kes siis veel kui mitte meie ise! Kurat ma ütlen! Millal Sa viimati iseendale otsa vaatasid? Millal Sa viimati ise nägid seda palki oma silmas? Millal me viimati rääkisime sisust, mitte sellest, kes tegi suuremad pulmad või millal ikkagi see salasuhe alguse sai? Kas see ongi oluline? Kas see viibki meie Eestit edasi?

Klišee, AGA sellises Eestis mina elada ei taha! Ja ei, ma ei istu diivanil teleri taga või netikommentaariumis õelusi pritsides ja targutades, ma olen siin, teie ees ja ütlen, et aitab! Tahan professionaalset poliitkultuuri, kus räägitakse sisust. Tahan professionaalset ajakirjandust, mis räägib asjast! Ma tahan olla eeskuju, ma tahan alustada muutust täna, koos teiega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.