President Kersti Kaljulaid rõhutas Pärnus peetud aastavahetuse kõnes eesti keele edasikandmise tähtsust, samuti ärgitas ta märkama neid, kes vajavad abi, ning neid aitama.
Riigipea märkis, et kuigi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aasta pakib end kokku, kestavad juubeliaasta tähistamised veel mõnda aega. “Tänaõhtune pidu jõuab kõikidesse Eestimaa nurkadesse. Täpselt nii, nagu meie juubeliaasta on jõudnud Kurgja metsadesse, Tartu tänavatele, Virumaale ja Võrumaale, loodetavasti igasse Eestimaa koju. Usun, et kõik leidsid sellest aastast neid hetki, mida tähistada ja neid põhjuseid, mille üle üheskoos uhke olla,” rääkis Kaljulaid.
Ta meenutas, et algav aasta on eesti keele aasta. “Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles. Viited Tammsaarele, Lutsule ja Kivirähkile on üheselt arusaadavad ainult meile endile. See on meie oma salakeel, mida maailmas mõistab vaid miljon rahvuskaaslast. On meie hool ja kohustus, et selle salakeele rääkijate hulk kasvaks, mitte ei kahaneks. Sellest võidavad kõik need, kes seda keelt omaks peavad,” rõhutas president.
Tema sõnul on rõõm tõdeda, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. “Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini. Aga mure on see, et nii mõnigi üksikema, kes kasvatab puudega last, ei tunne seda. Nii mõnigi vanainimene oma eluõhtul – hooldekodus või oma kodus üksinda – ei tunne seda. Aastaid või ka vaid kord elus vägivalla all kannatanud ei tunne seda,” märkis riigipea.
“Kas need, kes nõrgemad, tunnevad ennast kaasavõetuna? Või tunnevad nad end mahajäetuna ses ajas, kus Eesti tõepoolest on jõukam kui kunagi varem? See on küsimus, mida sobib esitada ka sel piduõhtul,” arutles Kaljulaid.
“Kui astume ootusärevalt uude aastasse, kas kõik nad on kaasas? Äkki on meie kõrval keegi kuskil väga kurb? Mida saame teha paremini? Veel enam – kas suudaksime millestki toredast ise loobuda, et keegi, kes on kurb, saaks olla pisutki rõõmsam? Küllap me õpime, õpime ka järgmisel aastal, kuidas ühiskonna kasvavat jõukust paremini kasutada seal, kus seda tõesti hädasti vaja on,” ütles Kaljulaid.
Ta meenutas, et 100 aastat tagasi, kui lõppes Esimene maailmasõda ja algas vabadussõda, ei oodanud Eestit avasüli vastuvõtt iseseisvate riikide perre. “Leidus meie iseseisvuse toetajaid, kuid see turvavõrk, millega täna harjunud oleme, see puudus. Seda turvavõrku näeme nüüd kuust kuusse, NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel. Iseendastmõistetav muutub kergesti nähtamatuks. Kuid alati tasub aasta lõpus korraks kontrollida, ega see võrk rebenenud ei ole. Kas on teised või meie ise astunud samme, et seda võrku hapramaks muuta?” küsis president.
Tema sõnul tuleb uus aasta tuleb vaieldes, sest ees on valimised. “See on tore. Vaidlemine on ühiskonna arengu eeldus. Mõtelda on mõnus. Tore on kuulata heas emakeeles esitatud kaunist ja hästi argumenteeritud väitluskunsti. Sellist Eestit me tahtsimegi, kus oleks jõukust ja aega mõelda, julgust ja tahtmist öelda, hoolimist ja armastust, vaidlust ja otsustamist. Enesekindlust ise teha ja piisavalt usku, et hättasattunuid alati jõudumööda aidatakse,” ütles Kaljulaid.
