Põhikooli lõpueksamite kaotamisest on Haridus- ja Teadusministeerium rääkinud üle aasta. Sügisel läheb PGS [Põhikooli ja gümnaasiumiseadus] muutmisele ning suure tõenäosusega see õnnestub. Mõte on leidnud positiivset vastukaja seetõttu, et hetkel ootab 9. klassi õpilasi iga aasta kevadel kaks pingelist perioodi. Peamine argument eksamite kaotamiseks on lõpuklassi õpilastele langev topeltkoormus – gümnaasiumid korraldavad niikuinii eraldi sisseastumiskatsed ning eksamitulemustel puudub otsene mõju keskkooli pääsemisele. See ei tohiks aga olla argument eksamite ära jätmiseks.
Põhikooli eksamid ei ole probleemi juurpõhjuseks ning nende kaotamine oleks vaid kosmeetiline lahendus. Üllatava kergusega lepitakse alternatiiviga, mille kohaselt peaks edaspidi saama iga kool ise otsustada, kas õpilane on põhikooli õppekava läbinud või mitte. Mitte, et koolijuhtide otsustusvõime tuleks kahtluse alla seada, kuid antud meede ei toeta kuidagi peamist eesmärki, et iga Eesti laps saaks hea hariduse. Hariduse kvaliteedi tagamise üks osa on ühtne hindamis- ja mõõtmissüsteem. Kohustusliku haridustaseme ühtlustatud lõpp tagab selle, et koole ja haridussüsteemi oleks võimalik samadel alustel võrrelda. Isegi põhikoolidest autonoomsemate ülikoolide tegevuse üle teostatakse järelevalvet.
Põhikooli eksamite kaotamise pooldajate suurimaks probleemiks tundub olevat, et keskkoolid valivad endale ise õpilased, kasutades selleks katseid ja vestlusi, mitte põhikoolieksamite tulemusi. Samuti ei ole ka tunnistusel ja veerandi hinnetel keskkooli pääsemisel nõnda tugevat kaalu. Miks on kujunenud olukord, et keskkoolid peavad vajalikuks eraldi katseid korraldada? Veerandi hinnete ignoreerimise põhjuseks on üldlevinud arvamus, mille kohaselt on erinevate koolide veerandi hinnete väärtus väga erinev. „Maakooli 5 ei saa ju ometi olla sama kaaluga kui eliitkooli 5.“ Lõpueksamite kaotamine seda, stereotüüpidest tingitud, probleemi ei lahenda. Kas peaksime pahaks panema seda, et teatud gümnaasiumitesse on tihe konkurents ning seetõttu tekib neil vajadus tekitada pingeridu? Muidugi mitte! Selleks, et keskkoolide tase oleks ühtlasem luuaksegi riigigümnaasiume, mille abil loodetakse suunata ressurss täna hingitsevate gümnaasiumite elushoidmiselt tugevatele elujõulistele gümnaasiumitele.
Me ei saa mööda vaadata sellest, et tänaste eksamite süsteemiga on Eesti põhikoolide õpilased maailma ühed edukaimad, mida näitavad ka PISA tulemused. Eesti haridusvaldkond on proovinud aastate jooksul muutuva maailmaga kaasas käia ning üha enam räägitakse individuaalsest lähenemisest ja õppijakesksest õppest. Tõesti, teadmisi võib omandada läbi projektiõppe, õuesõppe, rühmatööde, interaktiivsete meetodite ja muid innovaatilisi meetodeid kasutades. Siin on veel pikk tee käia – on koole kus ainetevaheline lõimumine toimub juba igapäevaselt, kuid ka neid asutusi, kus kollektiivi mõttemaailma muutmine võtab veel aega. See aga ei tähenda, et me peaksime ära kaotama mõtte, et õppimisel on tulemus, mida väljendatakse hindes. Palju kurdetakse, et hinded tekitavad õpilastel stressi, kuid reaalsus on see, et kui sinu töid ei hinnata arusaadavalt (numbriliselt), kaob õpilasel ka motivatsioon õppida.
Põhikooli lõpetamine on ühe märgilise etapi läbimine, millele eksamid annavad konkreetse lõpu. Seejärel tuleb eksamitega kokku puutuda nii keskkoolis kui ülikoolis. Seega täidab põhikooli eksam osaliselt seda ülesannet, mis on põhikoolile antud – õpilase ettevalmistamine järgmiseks kooliastmeks. Kõige problemaatilisem ongi see, et eksameid soovitakse kaotada teadmata, milline on süsteem, mis eksameid asendama hakkab.
