Mart Luik kirjutas Delfis uue poliitilise liikumise Eesti 200 katsest mõjutada suurt hulka Eesti ajakirjanikke.
Liikumiselt Eesti 200 potsatas ajakirjanike postkasti kutse kahepäevastele “kõrgematele kursustele”, kus erakonnaks saada ihkav liikumine tutvustab detailsemalt oma programmi. Iseenesest pole paha mõte tulla oma programmiliste seisukohtadega välja ajal, mil tegutsevad erakonnad oma valimisplatvormi alles koostavad.
Aga nende nahaalsus paneb kulmu kergitama. Kõigepealt see nimede kaaperdamise komme. Nad ju alustasid oma liikumist nimerööviga. Kui Eesti Kultuuri Koda, mis seda nime on pikka aega kasutanud, protestima hakkas, palgati kiiresti sõnaosav advokaat, kes asus siis avalikkusele selgeks tegema, et must on tegelikult suhteliselt valge. Mis sest, et Kultuurikoja inimesed on selle nimega juba kolm aastat toimetanud.
Nüüd võttis poliitiline liikumine kaaperdada “kõrgemad kursused”. Teadupärast korraldatakse Eestis peaegu 20 aastat Kõrgemaid riigikaitsekursuseid. Need on väga sisukad ja mainekad kursused, kus nädala jooksul esinevad praktiliselt kõik mõjukad riigijuhid peaministrist alatest ja KAPO pealikuga lõpetades. Väga suur osa Eesti eliidist on sealt läbi käinud ja veel rohkem oleks tahtjaid aga kõik lihtsalt ei mahu. Kahtlemata on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse korraldatavad Kõrgemad riigikaitsekursused üks mainekamaid regulaarselt toimuvaid üritusi Eestis. Ja nüüd võtab poliitiline liikumine ja lihtlabaselt kaaperdab nende nime ära. Ei imestaks, kui Eesti 200 advokaat ütleb siingi, et kokkulangevus on juhuslik ja üleüldse on see teine teema. Saab näha. Kõrgemad riigikaitsekursused on kaitstud kaubamärk, nii et loodetavasti omanik seda niisama ei jäta.
Kuid kõige nahaalsem on muidugi ettepanek Eesti ajakirjanikele tulla loodava erakonna ajupesu laagrisse. Ajakirjanik Indrek Treufeldt kirjutas selle kutse kohta FBs toredasti: “Sain kutse Eesti 200 kursustele. Tõtt öelda mõjus see oma lakoonilises sõnastuses nagu mõni küüneseene või katusepleki vahetuse spämmtekst. Ma ei pööranud sellele esiotsa mingit tähelepanu, aga nüüd lugesin uudisvoost, et tegu on tähtsa üritusega ajakirjanikele. Eelistaksin pigem tutvuda dokumentidega ja need võiks olla avalikkusele kättesaadavad. Olen harjunud lugema igat sorti tekste, kui igavad või väheütlevad need ka ei oleks. Eks seda seletamist ja targutamist on niigi palju.
Kuidas on söögi ja majutusega?
Mul oleks kehv tunne istuda mingitel suvepäevadel, mida korjandusega on rahastatud. Ja ega ma ei tea, mida arvaks mu tööandja, kui pühendaks kaks päeva oma elust ühele liikumisele.”
Tõesti tahaks näha, kui palju sõltumatuid ajakirjanikke “kõrgematele kursustele” ennast kirja paneb, sest see on nii nähtavalt küüniline katse ajakirjanikke enda suunas kallutada.
Nahaalsust jagub Eesti 200 tegelastel ka avalikkuse lollitamisel, mille kohta kirjutasin täna sellise nupuhttps://eestiuudised.ee/margus-tsahkna-kardinatagune-elu.
Tegelikult mul pole midagi uute poliitiliste jõudude vastu, proovisin isegi ühes sellises kaasa lüüa kuni hetkeni, mil sama laua taha istus Edgar Savisaar.
Aga uut poliitikat ei saa alustada nimede kaaperdamise, luiskamise, ajakirjanike ahvatlemise ja muu sarnasega.
