Suurem immigratsioon Euroopasse sai alguse, siis kui Saksa majandus oli pärast Teise Maailmasõja kaotust jõudsalt kasvama hakanud ning sealsed tööstused vajasid üha rohkem tööjõudu. Selle asemel, et oma rahva sündimuse suurendamiseks meetmeid rakendada, otsustasid Saksa võimud 1960ndatel ja 1970ndatel aastal hakata massiliselt Türgist välistööjõudu värbama. Algse plaani kohaselt pidid türklased aitama Saksamaa tööstustel areneda ja siis mõne aja pärast kodumaale naasma. Juhtus aga hoopis vastupidine – türklaste kodukonnad hakkasid Saksmaal kasvama põlisrahvast oluliselt suurema sündimuse ja ka uute immigrantide lisandumise tõttu.
Tänapäeval on Vahemere tagant lähtuva immigratsiooni põhjusteks sealsete maade vaesus ja konfliktide rohkus, samuti sealse rahvastiku plahvatuslik juurdekasv. Lääne-Euroopa maad on sisserändajatele tõmbemagnetiks oma avatud uste poliitika ja immigrante ülekuldavate sotsiaaltoetuste tõttu.
Mäletatavasti kuulutas Saksamaa kantsler Angela Merkel 2015. aastal välja avatud uste poliitika, mis tähendas seda, et kõik immigrandid võeti ilma igasuguse kontrollita avasüli vastu. Avalikkusele selgitati seda vajadusega sõjapõgenikke, ehk siis pagulasi, vastu võtta ja neid Euroopas aidata. Tegelikkuses oli Saksamaale ja ka mujale Euroopasse saabujatest immigrantidest vaid tühine osa sõjapõgenikke. Valdavas enamuses tulid Vahemere tagant täiselujõus meessoost isikud, kes olid inimkaubitsejatelt ostnud endale pääsme unelmate maale, kus neid ootas ees helge tulevik. See tähendab võimalus ilma tööd tegemata ja ühiskonna arengusse panustamata heaoluriigi sotsiaaltoetusi nautida.
Paraku ei motiveeri enamike Lääne-Euroopa heaoluriikide sotsiaalsüsteemid sisserändajaid keeleliselt ja kultuuriliselt lõimuma ega ka tööle asuma, vaid premeerivad töötuid immigrante heldete toetustega. Näiteks Saksamaal makstakse töötutele täiendavaid lastetoetusi, mis on loonud olukorra, kus immigrandid ei soovigi tööle asuda, kuna siis kaotavad nad täiendavad toetused. Pigem muretsetakse pidevalt lapsi juurde, sest siis kasvavad ka sissetulekud.
Nii ongi mitmetes Lääne-Euroopa heaoluriikides tekkinud suurearvulised islamiusuliste immigrantide kogukonnad, mille liikmetest enamik ei kavatsegi lõimuda ega tööle asuda, vaid naudivad kodust elu ja edendavad Euroopa islamiseerumist. Ilmselgelt on sellised kogukonnad üha suurenevaks koormaks sealsete riikide sotsiaalsüsteemidele ja teisalt ka kuritegevuse taimelavaks.
Massiimmigratsiooni pealesurumine lõhub Euroopa Liitu
Paraku on massiimmigtsiooni soosivad Euroopa riigid asunud ka teistele riikidele oma arusaamasid peale suruma. Algselt üritati seda teha pagulaste sundkvootide kehtestamisega, mis peaasjalikult Višegradi ja Balti riikide vastuseisu tõttu läbi kukkusid. Multikulturismi edendav Pranstsuse president Emmanuel Macron aga ka hiljem kodruvalt ähvardanud Euroopa Liidu toetuste äravõtmisega neid riike, kes keelduvad immigrante tema nägemuse kohaselt vastu võtmast.
Ilmselgelt on Euroopa juhtriikide Saksmaa ja Prantsusmaa poolt massiimmigratsiooni pealesurumine täiesti vastuvõetamatu. Just selline pealesurumine on Euroopa ühtsust kõige rohkem lõhkuv ja just seetõttu tõstab pead ka populistlik äärmuslus. Euroopa riikidele peab jääma suveräänne õigus ise otsustada, keda oma territooriumile elama lubada ja keda mitte. Isamaa seisab kindlalt selle põhimõtte eest.
Täna elab Aafrikas üle 1 miljardi inimese. Aastaks 2050 prognoositakse Aafrika rahvastiku kahekordistumist, see tähendab üle 2 miljardi inimese. Euroopa Liidu riikide rahvaarv koos juba saabunud immigrantidega on pisut üle 500 miljoni inimese, kusjuures enamikes riikides väheneb põlirahavstiku arv ja sisserändajate arvukus suureneb. On ilmselge, et Euroopal pole vähimatki demograafilist ega majanduslikku võimekust immigrantide massilise vastuvõtmise kaudu Aafrika probleeme lahendada. Massiimigratsiooniga jätkamine ei lahendaks ka Euroopa rahavastiku vananemise ja vähese juurdekasvu probleemi, vaid tähendaks põlisrahvastiku asendamist immigrantidega ehk Aafrika ehitamist Euroopasse.
EL välispiiril tõhus kontroll ja immigrantide laevad tuleb tagasi saata
Kindlasti peab Euroopa Liit rakendama ka ühiseid meetmeid sisserände tõkestamiseks. Algatuseks tuleb tunnistada, et mitmeid aastakümneid Lääne-Euroopa riikide poolt viljeletud immigratsioonipoliitika on täielikult läbikukkunud. Massiimmigratsioon ei ole jätkusuutlik lahendus. Põlisrahva sündimuse suurendamine, terviseedendus, parem haridus, efektiivsem ja keskkonda säästev ettevõtlus on need eesmärgid, mille poole peaksime pürgima.
Euroopa Liidu rikkamad riigid peavad panustama konfliktide lahendamisse Vahemere-tagustes maades. Need riigid, kes tunnevad endal koloniaalsüüd aidaku nüüd Aafrika maade majandus jalule. Eesti ei ole kunagi kedagi koloniseerinud ega okupeerinud ja seetõttu puudub meil ka igasugune kohustus rahaliselt panustada Vahemere-taguste maade probleemide lahendamisse. Meil on endal abivajajaid küllaga ja me peame tegelema nendega.
Immigrantide massiline vastuvõtt Euroopasse tuleb tingimusteta lõpetada.Vahemerel tabatud immigrantidega laevad tuleb eranditult saata tagasi päritoluriiki ja nendest riikides tuleb luua transiitkeskused, kus toimuks tegelike sõjapõgenike väljaselgitamine majandusmigrantide seast. Näiteks Austraalia on väga edukalt rakendanud immigrantide laevade tagasisaatmist, mis on osutunud kõige tõhusamaks vahendiks massiimmigratsiooni tõkestamisel. Euroopas on Itaalia asunud immigrantide laevasid tagasi saatma. Samas on Hispaania lubanud neil samadel laevadel randuda ja immigrandid vastu võtnud. Ilmselgelt on selline käitumine vesi inimkaubitsejate veskile. Ainsaks toimivaks lahenduseks on kõikjal Euroopa Liidu välispiiridel täieliku priikontrolli kehtestamine ja inimkaubitsejate laevade tagasisaatmine sinna, kust nad tulid.
