Eesti 200 plakatid kesklinnas on riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa (Isamaa) sõnul sama, kui lüüa rusikaga naisele näkku ja järgmisel päeval teatada: näete tal on valus ja ühiskonnas on endiselt koduvägivalla temaatika aktuaalne.
Eesti 200 on puhas poliittehnoloogia projekt. Oli seda algusest peale. Peale eilset võib öelda, m.o.t.t. Mida oligi tarvis tõestada.
Eesti 200, te tegite eile mulle kui eesti venelasele haiget, te tegite haiget paljudele, kes aastaid töötavad lõimumise valdkonnas. Innukalt, hingega, samm sammu järel. Päev hiljem tulnud seletus stiilis: „Tõstatasime probleemi nii, et see kõiki puudutas“ on sama kui lüüa rusikaga naisele näkku ja siis järgmine päev teatada, näete tal on valus ja ühiskonnas on endiselt koduvägivalla temaatika aktuaalne. Eile te lõitegi. Üks asi on see, mis pärast teie plakatit toimus/toimub eesti meedias, teine asi mida loevad siit välja poliitikud, aga on olemas ka hoopis kolmas tasand. Kristina Kallas, kas Sa näed, mis toimub nüüd venekeelses inforuumis, lisaks mõtleme meediale väljaspool Eestit? Sa tõesti arvad, et nii esimesed kui ka teised kes said eile teie sõnumi kätte, jäid pingsalt ootama Eesti 200 pressikat? Kristina Kallas, kes enne poliitilist elu oli lõimumisvaldkonna ekspert, sai poliitikasse tulles hakkama hoopis vastandumisega.
Mõtlesin teie peale pisut pikemalt. Te väidate, et olete uued tulijad, ei tee poliittehnoloogiat ja vastandute neile, kes toiduahelas kinni. Mina näen, et Eesti 200 on puhas poliittehnoloogiline projekt.
1. Erakond, mis luuakse paar kuud enne valimisi, saab esmaedu tänu uudsusele. Sel juhul pikk plaan ei pea olema pikem kui teistel. Aitab uudsusest.
2. Kaaperdatud nimi Eesti 200 tekitas oma numbrite maagia koheselt „su nägu kõlab tuttavalt“ assotsiatsiooni neil, kes paar aastat tagasi Kultuurikatlas kuulasid Isamaa 2.0 ja Tsahkna toonast pikemat plaani.
3. Erakonna esimene avaüritus tehti poolpimedas ja osavalt paigutatud ruumis – et jätta mulje rohkematest inimestest kui kohal oli. Erakonna esimees luges teksti prompteritelt – justkui peast, aga tegelikult mitte.
4. Sealt edasi ei tule mitte inimeste informeerimine, vaid väga pragmaatiline töö ajakirjandusega. Spinn. Leke. Kirjade lekked, kohtumiste fotod – ka see on võte. Sõnumitooside kordamine.
5. Enda uuteks tulijateks nimetamine, kuigi eesotsas on vanad tegijad eelmistest erakondadest.
6. Piinlik ja skandaalne Vabaduse väljaku juhtum. Kõik see mis seal toimus. Ning esiliinil olevatest inimestest kohene distantseerumine, kui keeruliseks läks.
7. „Me oleme uustulnukad“ (vale), „me ei tea, mis on poliittehnoloogia“ (ja meelsasti just seda kasutame“), „me sõdime nende vastu, kes on toiduahelas kinni“ (Eesti 200 on tekkinud tänu sellele, kes ministrikohast ilma jäi tänu tema paari ambitsioonika sõbra sebimisele).
8. Me oleme uudsed ja mida me teeme oma esimese sammuna? Seame hetkelise poliitilise tähelepanu alla valdkonna, mille kureerimise eest vastutab Eesti 200 liige – Integratsiooni SA. See on seda vastuolulisem, et erakonna juht on samal ajal ka juhtivpersoon Integratsiooni SAs, aga Integratsiooni SAst on liitunud Eesti 200ga veel inimesi. Kas nendega oli see kooskõlastatud?
9. Nüüd see valimiskampaania projekt. Üks plakat ja palju lärmi. Selleks, et see lärm tekiks on vaja ületada mingi piir. Seda tehtigi. Siis saada tähelepanu keskpunkti ja seletada, mida tuleb teisiti teha.
10. Ja lõpetuseks. Kristina Kallas on kaadris üksi. Tema üksi vastutab. Kas tema üksi tegi? Ei usu. Kas Kallas on ikka selle poliittehnoloogilise projekti tegelik juht?
Nii mõnus Eestlased ja venelased kriips vahel