Kas me sellist vabadust tahtsimegi?

Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi Euroopa Rahvapartei saadikurühma liige

Konservatiivsusest ja rahvuslikkusest räägitakse enamasti koos. Tihti kasutatakse sõnapaari „rahvuslik-konservatiivne“ ilma, et süveneksime mõtlema, mis on nende sõnade taga. Rahvuslikkus eeldab traditsiooni – ta ei teki igal kümnendil uuesti, vaid kujuneb põlvkondade vältel. Rahvuslikkus on kui perekonna tunnetus, kus on selged sidemed, järjepidevus, ühised väärtused ja üksteise toetamine. Rahvus kui suur perekond elab omakorda suuremas – Euroopa – keskkonnas. Perekond ja rahvustunne kuuluvad kokku, samas võimaldab just ehtne ja sügavalt juurdunud rahvustunne loomulikku, kompleksivaba avatust teistele – võimaldab koostööd, erinevate inimeste ja kultuuride mõistmist.
Paraku on paljudel tänapäeva inimestel kaduma läinud rahvusliku identiteedi tunnetus. Liberaalses heaoluühiskonnas on välja kujunenud tarbijate mass, kelle jaoks elu on tarbimine ja meelelahutus, riik aga etendab teenusepakkuja rolli, kes teeb elu kergemaks, aitab vältida riske ja raskeid jõupingutusi. Konservatiivsus seevastu põhineb kodanike ja perekondade kui ühiskonna algrakkude vaimsel ja majanduslikul iseseisvusel. Alles sellelt tasandilt on võimalik võrdväärseid suhteid arendada naabrite, teiste ühiskonnagruppide, samuti riigi ja tema institutsioonidega.
OMADA VÕI OLLA?

Nüüdisaja sotsiaalpsühholoogia rajajaid Erich Fromm küsib raamatus „Olla või omada“, kas inimese elu eesmärk on omada, saada üha rohkem asju, ainelisi hüvesid, elamusi, tunnustust? Või on meie eesmärgiks siiski olla? Perekond ja rahvuslus taanduvad valdavalt olemisele. Kui suudetakse mõtestada ja nautida olemist, praegust hetke ja selle väärtusi, siis pealispinnalised asjad – rohkem või vähem vara, rikkalikum või tagasihoidlikum söömaaeg – muutuvad teisejärguliseks. Siin ei näe ma konservatiivsele rahvuslusele alternatiivi – see on paljude põlvkondade järjepidevusele rajanev elutarkus, millest me ei saa nii kergelt välja hüpata.
Konservatiivsuse jaoks on siiani oluline Ameerika iseseisvuse-eelse asuniku, usujuhi ja sallivusel põhineva kogukonna rajaja William Penni 1682. aastal välja öeldud seisukoht: „Kui inimesed ja kodanikud on head, ei saa valitsus olla halb. Kui valitsust tabab mõni tõbi, siis head kodanikud aitavad tal sellest terveneda. Kui aga kodanikud on halvad, ei saa valitsus kuidagi olla hea. Riigi teevad inimesed, mitte riik ei tee inimesi. Head inimesed kujundavad hea valitsuse, rikutud inimesed kujundavad rikutud valitsuse.“
Minu jaoks on siin tegemist konservatismi ühe aluspõhimõttega – kõik hakkab peale inimesest. Me ei suuda väliste skeemide või projektidega ühiskonda sisuliselt muuta, saame teda ainult ümber vormida – umbes nii, nagu seda üritas teha Gorbatšov perestroika käigus. Kuid sisulisteks ja kandvateks muutusteks jääb sellest ilmselgelt väheks. Uuenenud kodaniketa manduvad välised uuendused ammutuntud skeemi: tahtsime parimat, aga lõpes nagu ikka…
Abraham Lincoln on öelnud, et Ameerika rahvust ühendavad kristlus, tsivilisatsioon ja patriotism. Lincolni jaoks on konservatismi põhireegel mitte elada üle jõu ega homse arvel, vaid tugineda traditsioonilistele väärtustele ja iseenda reformimisele. Tema jaoks ei ole konservatism suletud ja vanamoodne, vaid vastupidi – ta eeldab, et inimene teeb enesega pidevalt tööd ja uuendab end sisemiselt, sest iga ühiskondlik muutus saab alguse inimeste endi muutumisest.
ÜKSIKISIKU VABADUS JA VASTUTUS

Konservatism rõhutab rohkem kui ükski teine mõttevool üksikisiku vastutust, mis praeguses ülivabas, indiviidi õigusi rõhutavas ühiskonnas on ununemas. Vabadus on mõtestatav ja realiseeritav ainult kodaniku vastutuse kaudu. Vabadus ilma vastutuseta on anarhia, ülepaisutatud egode meeleheitlik võitlus selle üle, kes on parem, edukam, seda ükskõik millise hinnaga. Just vastutusest vabaduse kasutamisel on meil praegu – nii Eestis kui ka kogu Lääne ühiskonnas – kõige suurem puudus. Ühiskond on muutunud tarbijateks, kes sõltuvad valitsusest või ka Brüsselist, kust oodatakse toetusi. Seevastu vaba ja konservatiivse inimese eesmärk on olla oma tegemistes ja otsustes võimalikult iseseisev – põhilised eluvalikud ja ka poliitilised otsused tulevad isikust endast.
Kodaniku ja riigi suhe oleks õiges proportsioonis, kui kodanik ei peaks loovutama rohkem kui poole oma otsustusvõimest riigile või teistele institutsioonidele. Riik ei pea ühiskonnas domineerima. Praegu on see paraku juhtunud – inimeste huvi ühiskonna toimimise ja suunamise vastu on pealispinnastunud ja lihtsustunud, kõiges halvas on harjutud süüdistama valitsust. Konservatism seevastu jaotab vastutuse võrdselt kodanike ning nende valitud valitsuse vahel. Tsiteerides Penni – kõik saab alguse headest, vastutustundlikest kodanikest. Kui kodanikud ei ole head ja vastutusvõimelised, ei saa loota, et valitsus oleks parem. Seevastu täna nähakse poliitikuis tihti konkureerivaid jõuluvanasid, kes pakuvad valimiste eel üksteise võidu kinke ning kellelt valija on harjunud ootama järgmisel korral veelgi enamat. Juba ammu tegi üks sotsioloog järelduse, et demokraatia allakäik algas sellest, kui teatavad kodanike grupid taipasid, et iga järgmise valimise puhul on neil võimalus hääletada riigi ühisest eelarvest rohkem raha omaenda huvigrupile. Konservatiivsust on ühiskonnas vaja, et kodanikud tunnetaksid tegelikku vabadust, mis seisneb nende enda vastutus- ja algatusvõimes, mitte institutsioonidele lootmises.
Konservatiivsus võrsub rohujuurtest. Kui lärmakad, kuid rabedad äärmuslased üritavad teha pöördeid ülevaltpoolt, on tulemuseks olnud inimlikud katastroofid. Konservatiivsus arvestab alati sellega, kuidas muutused sidustuvad konkreetsete inimeste elulaadi, traditsioonide ja huvidega. Konservatiivsed valitsused erinevad liberaalsetest või sotsialistlikest selle poolest, et üritavad vältida ühiskonna järjepidevuse rebestamist. Nad on vastu vägivaldsetele pööretele ja revolutsioonidele, mis võivad algul taotleda head eesmärki – näiteks kõiki hõlmava õigluse kehtestamist – kuid lõppkokkuvõttes lõpevad hävinguga. Samas võivad konservatiivsed valitsused olla vägagi uuendusmeelsed. Ometi ei otsi nad meeleheitlikult midagi uut uudsuse enda pärast. Konservatiivsed reformid tuginevad eeskätt kodaniku iseseisvuse, tema algatusvõime virgutamisele ja tema vabaduse respekteerimisele.
Selles osas on konservatiivsusel ühisjooni liberaalse majanduspoliitikaga – usume, et inimene teab ise kõige paremini, kuidas oma raha kulutada. Mida vähem makse ja institutsioone inimese ja riigi vahele jääb, seda parem. Madalate maksude põhimõtet, mille kohaselt on otstarbekam, kui inimesele endale jääb rohkem raha kätte, on edukalt järginud nii Thatcher kui ka Reagan.
Ometi ei ole konservatism puhtalt vabaturumajandus. Konservatism tähendab hoolimist ühiskonna kõigist liikmetest. Ta hindab vabadust, kuid arvestab, et alati on ühiskonnas inimesi, kes ei suuda endaga toime tulla. Konservatiivsuse tulemusrikkalt toimiv mudel on juba kuus aastakümmet sotsiaalne turumajandus, mis ühendab vaba võistluse nõrgemate kaitse ja sotsiaalse solidaarsusega, olles valmis abistama neid, kes tõesti abi vajavad.
MÕISTLIKKUS, MÕÕDUKUS, ÕIGLUS JA MEELEKINDLUS

Konservatiivsus lähtub keskaegsetest põhivoorustest – mõistlikkus, mõõdukus, õiglus ja meelekindlus. Need on tugipunktid, millele saame toetuda, kui tormid meie ümber möllavad. Piltlikult öeldes – kui meid tabab tormi tõttu elektrikatkestus, on need voorused generaatorid, mis aitavad meil tekkinud olukorras hakkama saada. Ilma nendeta hüüame hädas appi üksnes valitsust ja politseid ning ootame, et keegi teine asuks olukorda lahendama. Sellega anname valitsusele veelgi suurema võimu, sest praeguse arusaama järgi peab valitsus kodanike heaks kõike tegema – pakkuma turvalisust, meelelahutust, elatustaseme tõusu. Aga mis on siis kodaniku kohus ja kus on tema vabadus? Kodanikud ei ole enam vabad, vaid sõltuvad teenuseid pakkuvast riigist. Seetõttu pole neil enam väärtusi, millele tugineda ja mida kaitsta, sest ainus väärtus on saada rohkem tuge ja turvatunnet.
Tänane olukord pole siiski päris uudne. 1933. aasta Eestis oli arusaam demokraatia olukorrast üsna samasugune – demokraatia olevat kriisis, võimueliit rahvast kaugenenud ning inimesed küllastunud erakondade omavahelisest kemplemisest. Seda olukorda kommenteerinud Tammsaare hinnangul polnud aga tegemist demokraatia kriisiga, vaid pigem sellega, et tõelist demokraatiat pole Eestis veel tekkinud. Kirjaniku sõnul olime võtnud üle küll demokraatia terminid ja institutsioonid, kuid ei suutnud neid sisuga täita. Kui pole kodaniku ega poliitiku vastutust, kui puudub küps poliitiline kultuur, siis pole ka demokraatiat, sest Tammsaare arvates vajab demokraatia enese piiramist ja enesevalitsemist palju suuremal määral kui diktatuur. Iseenda valitsemise suutlikkuseta pole demokraatia võimalik.

Et ehitada Euroopat kindlale alusele ei piisa kaugeltki ühistest majandushuvidest. Meil on vaja rajada oma tegevus ehtsatele väärtustele, mis võrsuvad iga inimese südamesse kirjutatud universaalse moraali seadustest. Euroopa, kes vahetab need põhiväärtused eetilise ükskõiksuse ja skepsise vastu, avab end tohututele riskidele ning varem või hiljem näeb taas ilmumas oma mineviku kohutavamaid tonte uuel kujul. Selle ohu vältimisel on kristluse roll vältimatu. Euroopa ühtsuse üks rajajaid Robert Schuman on öelnud, et demokraatia on kas kristlik või pole teda olemas, kuivõrd mittekristlik demokraatia päädib kas türannias või anarhias. Kusjuures türannia ei pruugi siin tähendada vaid poliitilist võimu, see võib olla ka tarbimise, enesekesksuse või igapäevaste moevoolude türannia igavikuliste väärtuste ja ühiskonna traditsiooniliste põhialuste arvel. Põhialuseks on jätkuvalt Vanas Testamendis vormitud kümme käsku: tunnustada Jumalat, inimese ja maailma loojat, pidada oma ligimest endaga samaväärseks, pühendada üks nädalapäev täielikule puhkusele ja tänule, austada vanemaid, mitte tappa ega varastada, mitte rikkuda abielu, hoiduda valetamisest, valetunnistusest ja ligimese vara himustamisest. Kümmet käsku on võimalik tõlgendada tegelikult kümne vabadusena, kuivõrd nendest kinnipidamine vabastab inimese tema instinktide, himude ja pahede sõltuvusest.
RAHVUSLUS JA KONSERVATISM

Rahvuslus ja konservatism on tänapäeval vajalikumad kui kunagi varem, sest meie identiteeditaju on pealispinnastunud ja ähmastunud. Tänapäeva inimene ei tea enamasti enam vastust inimelu põhiküsimusele: kust ma tulen, kes ma olen, kuhu ma lähen? Kui puudub selge sihiasetus ja rännaku suund, siis muutub vormiliselt vaba kodanik mängukanniks meelelise maailma lugematute impulsside, pseudotõdede ja nendega manipuleerijate kätes. Ometi saab vaba ühiskond tugineda ainult teadlikele kodanikele, kes on vabad sõltuvustest, liigsest enesekesksusest, illusioonidest, ebausust automaatsesse progressi ja inimese kõikvõimsusse. Rahvuslus nagu ka perekond on siin pidepunktiks, aidates kujundada oma maailmavaadet ja tõekspidamisi. Maailmavaadet ei saa leiutada – see saab tugineda ainult paljude põlvkondade kogemustes kristalliseerunule. Konservatismis on kõige tähtsam otsene seos kodaniku, tema perekonnaga, tema väärtustega. Lootus, et leiutame elu jaoks uudse mõtte või tõe, on osutunud ühest sajandist teise ikka ja jälle enesepettuseks, mille hind kodanikule kui ka ühiskonnale on sageli talumatult kõrge.
Eesti iseseisvuse taastamine algas ja kulges spontaanselt Uues Testamendis esitatud põhimõtte kohaselt – otsige tõde ning tõde teeb teid vabaks. Alustasime ju tõe nõudmisest Nõukogude okupatsiooni ja Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide sisu kohta. Nende nõudmiste käigus selgus kõigile kommunistliku diktatuuri peamine ebatõde: väide nagu oleks eesti rahvas vabatahtlikult ühinenud suure Nõukogudemaaga. Arusaam, et tõde ja õigus on meie, mitte Kremli poolel, andis südikust nõuda esialgu võimatuna näivat – täit iseseisvust. Tänapäeval pole asjad enam nii lihtsad. Liberaalsed ja vasakpoolsed meediakeskused levitavad arusaama nagu polekski ühtset tõde olemas, me olevat jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kus kõik on suhteline ja individuaalselt tõlgendatav – kellele okupatsioon, kellele hea ja hooliv nõukogude kord. Rahvuslik konservatism on kõige kindlam tõke relativismi diktatuuri vastu, mis ühiskonna aluseid hoogsalt õõnestab. Sest kui pole tõde, mis meid vabaks teeb, siis pole meil enam ka vabadust ega rahvuslikke väärtusi. Kas me sellist „vabadust“ tahtsimegi?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.