Meelis Kukk – staier linnajuhi, spordimehe ja kunstikogujana

Koidula gümnaasiumi reaalklassi ja TPI lõpetanud Meelis Kukk on olnud edukas nii erasektoris kui poliitikas. Ülikooli järel „Viisnurka“ tööle läinud noor mees tõusis pooleteist aastakümnega suusavabriku meistrist tippjuhiks, kuus aastat oli ta ettevõtte juhatuse esimees. Aastal 2000 tunnistati „Viisnurk“ nii Eesti Ettevõtluse Auhinna kui Piirkonna Edendaja tiitli vääriliseks. Kõikidest senistest Pärnu linnavalitsuse liikmetest on Meelis Kukk ainsana pälvinud oma tegevuse eest erasektoris Pärnu Vapimärgi. Samuti on teda tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Viimased kuus aastat on Meelis Kukk olnud Pärnu linnavalitsuse liige, kus tema valdkondadeks on investeeringute finantseerimine, linna eelarve, laenupoliitika, kohalikud maksud, raamatupidamise korraldamine ja riigihanked. Kukk on hinnatud spordimees ja kunstikoguja.

Meelis Kukk, vabal ajal võib teid kohata paljudel jooksuüritustel. Kas olete loomult sprinter
või staier?

Töö avalikus sektoris poliitilisel ametkohal on nagu pikamaajooks, protsessid on pikad ja tulemused kaugel. Aga võistleja teekond võib osutuda ikkagi lühikeseks – diskvalifitseeritakse kas kohtunike (valijad) poolt vähefinišis või lükatakse käigu pealt rajalt maha kaasvõistlejate ehk teiste poliitfiguuride poolt. Püüdes ennast määratleda kiiruslikul skaalal spordis, kukun ma staierite poolele, sest
kunagised parimad saja meetri ajad 12,4 sekundi kandis räägivad üsna selget keelt. Minu parim maratoni tulemus 2:44,22 aastast 1990 langes aega, millele järgnes kümnekonna- aastane paus igasuguses sporditegemises. Tagantjärele on sellest muidugi kahju, kuna paariaastane erialane töö pikamaajooksu arendamisel tahtnuks jätku, et saada selgust, kus piirid vastu tulevad. Eesti meistrivõistlustelt kestvusaladel olen siiski võitnud üle kümne medali.

Aga töös ja igapäevaelus? Kumba on teis rohkem, kas süvitsi minevat spetsialisti või lindilõikamistel õide puhkevat rahvameest?

Iseloomustaksin end kõige meelsamini kui süvitsi minevat staierit. Minule mõjuvad väljakutsuvalt suured eesmärgid, visioonid, visa töö ja pingutus nende saavutamisel. Igapäevane nokitsemine või impulsiivsed sööstud mind ei köida. Igasugused tseremooniad on
vajalikud, aga ei ütleks, et ma neid naudin.

Olete hariduselt puidutöötlemise insener, praegu vastutate linna rahaasjade eest. Kui palju on nendes kahes valdkonnas ühist, kui palju erinevat?

Tehnoloogiate kavandamisel, toote valmimisel ja turundusprotsessis on esmane turukõlbulikkus ja konkurentsivõime. Sama põhimõte kehtib teoorias ka avalike teenuste osutamisel. Mõlemal juhul on raha piiratud vahend, mille abil on vaja saavutada tulemused. Suurim erinevus tuleneb avaliku sektori teenuste monopoolsest vahetu võrdlusbaasita toimest. Siin võib kulusid selgitada kui nähtamatu sotsiaalmajandusliku kasu vältimatuid allikaid. Küsimus ongi, kas ühisrahast kaetavad kulud toodavad ootuskohast resultaati, mis võimaldab kogukonnal hästi hakkama saada, edendada elujärge, tarbida vajalikke kvaliteetseid kättesaadavaid avalikke teenuseid ja olla jätkusuutlik. Erasektoris annaks turg kohe vastused kätte.

Teil on pikaajaline kogemus nii era- kui avalikust sektorist. Millega tuli harjuda poliitikasse tulles? Mis üllatas, mis pani pettuma?

Erasektor on väga selgelt orienteeritud tulemustele, avalik sektor aga liialt tegevustele koos hajusa vastutusega. Tänagi omavalitsusjuhtidega päevakajalisi teemasid käsitledes olen kuulnud mõnelt soovitust, et mine erasektorisse tagasi. Minule on see suurimaks komplimendiks. Pettumust pole ja harjuda ning muganduda ei tohi. Vastutavatel kohtadel töötades on vaja sõna otseses mõttes seista kompromissitult oma asja eest nagu seriaali „Troonide mäng“ kangelased seisavad oma kodade ja kantside eest.

Olete kohalikus poliitikas tegev olnud piisavalt pikalt, et välja kujuneks nägemus sellest, kuidas Pärnu linna juhtimine ideaalis peaks välja nägema.

Süvenenud on veendumus, et edasiminekuks on linnajuhtimises vaja järjest enam omaks võtta turumajanduslikku mõtteviisi. Tuleb ette hinnata tehtavate kulutuste oodatavaid tulemusi ja eesmärgipärasust. Koostöö omavalitsustega peab rajanema ausatel kulupõhistel partnersuhetel. Tugevdamist vajab sidusus riigiga. Vaja on võtta vastutust ja juhtida.

Millised on Pärnu suurimad saavutused? Mis on lähiminevikus (väga) hästi läinud? Mille üle võite ise uhkust tunda?

Kordaminekute poolele saab kanda kindlasti asjaolu, et tänane Pärnu pole see Pärnu, mis ta oli enne minu linnavalitsusse tööle asumist kuus aastat tagasi. Linna seisund ja kuvand on muutunud oluliselt paremaks, seda nii kohalike inimeste kui külaliste hinnangutes. See on aastatepikkuse meeskonnatöö tulemus. Erilist heameelt valmistavad mulle viimastel aastatel linnas lisandunud enam kui 1000 uut töökohta. Pärnu on saavutanud korraliku finants- olukorra ja siin on minu rinna etteajamise koht. Tulemuseks on ühinemise läbi moodustuv uus suurem Pärnu.

Olete IRL-i Suur-Pärnu juhatuse esimees. Mida see tähendab?

Suur-Pärnu osakond tekkis kuue omavalitsuse liikmete otsusena. Nägime vajadust ühiselt laiemalt arendada elu piirkonnas. Koos teemasid käsitledes on võimalik leida sobivamad lahendused piirkonna elanikele regiooni terviklikke huvisid arvestavateks arenguteks. Selle tunnetuse üheks väljundiks on Pärnu ühinemine Paikuse ja Audruga, kus omavalitsusi veavad meie liikmetest juhid.

Mis peaks Pärnus muutuma lähema viie, kümne aasta jooksul?

Pärnu peab riigi tasemel muutma mõtteviisi selliselt, et Tallinna, Tartut ja Pärnut käsitletaks võrdsetena rahvusvahelist tähtsust omavate linnadena.

Pärnu elukeskkonna tulevikuedu määravatest komponentidest sean esikohale kolm: heade ühendusvõimaluste olemasolu, võimekas ettevõtluse tugistruktuur ja haridus.

Haridusmaastikul on eriti tähtis kutse- ja kõrghariduse arendamine, sest ilma haridustee ülemise tiputa on paraku meie tublid tasemel gümnaasiumiharitud noored Pärnule suures osas kadunud, nagu see on tänini.

Kuidas lõõgastute? Millega vabadel hetkedel tegelete?

Minu jaoks on parim akude laadimine sport. Käin liikumisradadel keskmiselt viiel päeval nädalas ja osalen aastas paarikümnel kestvusalade võistlusel. Kümmekond aastat tagasi avastasin enda jaoks ka vaimsemat laadi tegevuse – kunsti kogumise. Kõik sai alguse sellest, et võtsin nõuks enda kollektsiooni hankida Eestis aastatest 1922 kuni II maailmasõjani käibel olnud mündid. Tegemist on 25 mündiga koos erimitega ja ülesanne polnud sugugi lihtsate killast. Minul kulus ligi kaks aastat, et saada kokku täielik kogu heas säilivuses münte. Aga kõigele vaatamata on münt siiski tükike metalli, koos viimase puuduva mündi albumisse asetamisega kadus ka tuhin.

Millist kunsti kogute?

Alustades oli plaan investeerida pensionisambasse, sest kunst on üks väärtuskaupade kategooria, mis pakub boonusena esteetilisi elamusi. Ja nii ta läks, tänaseks on erinevat kunsti kogunenud sedavõrd palju, et vajan elamise „kunstirisustamise vältimiseks“ korraldatud hoiustamislahendusi. Kogun graafikast õlimaalini ja valdavalt eesti autorite töid, aga muudki, kui töö meeldib ja hind kujuneb sobivaks. Paaril korral olen mõningaid kogus olevaid töid näidanud Kuninga tänava põhikooli talvekontserdil. Aktsepteerides arusaamist, et seisev kunst on surnud kunst, on mul ideid, kuidas kogunenud teosed elavatena hoida ja kasutades internetilahendusi vahest asjale ärilistki sisu anda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.