Justiitsminister Raivo Aeg osales Patarei vangla hoovis vastupanuvõitluse päeva mälestusüritusel

Justiitsminister Raivo Aeg kutsus mälestusüritusel peetud kõnes mõtlema kõigile neile, kes on meie vabaduse nimel kannatanud ja ohvreid toonud. Foto: Eesti Mälu Instituut

Täna, 22. septembril, vastupanuvõitluse päeval, toimus Eesti Mälu Instituudi korraldusel Patarei vangla hoovis mälestusüritus, mis pühendatud kõigile, kes võitlesid sõna ja teoga okupatsioonivõimude vastu eesmärgiga taastada Eesti iseseisvus ja vabadus.

Kell 14.30 kõnelesid Patarei vangla hoovis justiitsminister Raivo Aeg ja kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem ning metsavennalaule esitas ansambel Põldsepp ja Pojad . Mälestusüritus jätkus ajaloolaste Martin Andrelleri ja Peeter Kaasiku vestlusega. Andreller ja Kaasik on aastaid tegelenud metsavendluse ajaloo uurimisega, osaledes sealhulgas metsavendade punkrite ja haudade otsingutes. Martin on uurimistulemuste põhjal loonud metsavennapunkri esimese maketi (Põrgupõhja metsavennarühma punkri järgi). Peeter on koos kolleegidega lahanud metsavendade tegevust ja motiive ajakirja Imeline Ajalugu mahukas erinumbris “Metsavennad”.

22.-26. septembrini saab Tallinnas Vabaduse väljakul tutvuda Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Rahvusraamatukogu koostöös valminud näitusega „Saabus “Vabastaja““.

Justiitsministri kõne vastupanuvõitluse päeval

„Täna 76 aastat tagasi, 22. septembril 1944 okupeerisid Nõukogude väed teist korda Tallinna. Kuid erinevalt esimesest okupatsioonist 1940. aastal ei alanud teine okupatsioon Eesti hääletu alistumisega.

Juba 1944. aasta talvel, kui Nõukogude väed jõudsid Eesti piiride lähistele, tuli Tallinnas salaja kokku Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Seal oli esindajaid kõikidest erakondadest, kes olid kuulunud viimasesse vabalt valitud Riigikogusse. Kuigi Rahvuskomiteed ei valinud rahvas, pole kahtlust, et Rahvuskomitee esindas meie rahva eestimeelset enamust.
Rahvuskomitee mõistis kibeda tõdemusega, et 1940. aasta üks saatuslikke vigu oli eksiilvalitsuse moodustamata jätmine pärast Nõukogude Liidu ultimaatumit. Üheks eesmärgiks seatigi nüüd selle vea parandamine. Kuid plaan oli tegelikult märksa suurem: sakslaste lahkumise ja venelaste tulemise vahelises võimuvaakumis pidi Eesti seaduslik valitsus võtma võimu enda kätte, kordama võidukat Vabadussõda ja säilitama maailmasõja lõpuni Eesti neutraliteedi, et sõjajärgses Euroopas taastada Eesti Vabariigi iseseisvus.

Hitlerlased kasutasid eestlaste iseseisvuspüüdlusi jõhkralt ära. Niikaua, kuni sakslastel oli okupeeritud Eesti kodanikke vaja rindel ja korrahoidjatena tagalas, niikaua neid ka kasutati. Kuid sakslased ei olnud nõus lubama Eesti väeosade koondumist eestlaste üldjuhtimise alla. Eestlaste rahvuslikku isetegevust suruti korduvalt maha ka relvade abil. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee pidi tegutsema põranda all ja paljud rahvuskomitee liikmed heideti vangikongi. Mõned neist pääsesid siitsamast Patarei vanglast välja alles siis, kui sakslased Tallinnast põgenesid ja kogu maal valitses kaos.

Selles päratus segaduses sündis Eesti rahva pikkade kannatusaastate ilusaim, õilsaim ja suursuguseim tegu. 20. septembril 1944. aastal astus ametisse ja pidas oma esimese koosoleku õigusliku järjepidevuse alusel moodustatud Otto Tiefi valitsus. Järgmisel päeval, 21. septembril teatas valitsus, et on asunud täitma oma kohustusi, ja informeeris sellest raadio kaudu ka teisi riike. Maailmale anti teada, et 1940. aasta okupatsioon ei lõpetanud Eesti riiki ega eestlaste iseseisvustahet. Täna 76 aastat tagasi, kui Nõukogude väed Tallinnasse jõudsid, lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. Eestit ei vabastatud, Eesti riik okupeeriti 1944. aastal taas – see oli Otto Tiefi valitsuse sõnum.

1991. aasta augustis sai Tiefi valitsuse olemasolust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamaid alussambaid.

Tookord ei võtnud maailm meid kuulda. Meie appikarjele ei vastanud keegi. Stalini liitlased Läänes ei tahtnud meist midagi teada. Tiefi valitsuse väljaastumine jäi kauaks ajaks ennekõike sümboolseks ja deklaratiivseks aktiks. Aga mitte igavesti. 1991. aasta augustis sai Tiefi valitsuse olemasolust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamaid alussambaid.

Siit Patarei vanglast on enne Siberisse või surma minekut läbi käinud peaaegu kõik meie vabadusvõitlejad. Sajad vangistatud metsavennad, kes võitlesid, relv käes, okupantide vastu veel hulk aastaid pärast Teise maailmasõja lõppu. Kümned dissidendid, kelle relvaks oli julgus kuulutada tõde ka siis, kui selle eest tuli maksta vabaduse või eluga.

Kõik need vaprad naised ja mehed läksid demokraatia ja vabaduse nimel püstipäi vastu oma ettemääratud saatusele. Nende võitlus oli sageli lootusetu, kuid mitte mõttetu. Mõelgem täna siin vastupanuvõitluse päeva tähistades kõigile neile, kes on meie vabaduse nimel kannatanud ja ohvreid toonud!

Mõelgem neile, kes astusid meelekindlalt vastu endast määratult tugevamale vaenlasele, pidades sama lootusetut võitlust nagu Otto Tiefi valitsus! Ja kes lõpuks ka võitsid, kuigi nende silmad seda võitu võib-olla enam ei näinud.

Austagem nende kangelaste mälestust, kaitstes demokraatiat ja vabadust, mille eest nad võitlesid!“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.