Otepää vallavanem Jaanus Barkala. Foto: Monika Otrokova

136 aastat tagasi sõitsid julged ja uuendusmeelsed üliõpilased hobuvankritel Otepääle pühitsema oma uut lippu. Viimane peatus enne kohalejõudmist toimus veel Kintsli kõrtsis, kus tõsteti pisut veel meelekindlust ning lipp sai ka väidetavalt viimased nõelapisted. Enne Otepääle jõudmist rulliti lipp lahti ja sõideti uhkelt asulasse sisse. Üliõpilastele oli kahtlemata tegemist äärmiselt tähtsa ja auväärse sündmusega, mille eesmärk oli näidata Eestit toona valitsevatele võimudele oma kodanikujulgust. Mida nad täpselt mõtlesid ja tundsid ning millised olid nende kaalutlused, võime me ainult ette kujutada, kuid Eestile läks see päev ajalukku.

4. juuni on Eesti lipu päev ja lipu pühitsemise 136. aastapäev. Eesti lipu päev on kõigile eestlastele tähtis päev. Meie, otepäälased ja ka valgamaalased, tunneme aga selle päevaga veelgi erilisemat sidet. Justnimelt seetõttu, et Otepääl pühitseti 4. juunil 1884. aastal esimest korda sini-must-valge lipp. Otepääl on see au, et edumeelne noorte eliit, Eesti Üliõpilaste Seltsi üliõpilased, otsustasid pühitseda siin enda organisatsiooni lippu, millest sai hiljem meie rahvuslipp. See sündmus teeb Otepääst uhkusega Eesti lipu hälli.

Sellel lipul on iga eestlase südames oma eriline koht. Kasutame seda uhkustundega riiklikel sündmustel, laulupeol, oma kodu kaunistamisel isiklikel tähtpäevadel kui ka muudel juhtudel, mil lipu lehvimine tundub asjakohane. Meenutagem kas või neid hetki, kui spordivõistlustel koos meie hümniga tõuseb masti ka sini-must-valge lipp. Seda vaadates on iseäranis harras tunne. Ükskõik, millised on erimeelsused eestlaste vahel, meie lipp ühendab meid ja loob rahvustunde. Meile, otepäälastele, tähendab aga rahvuslipp veel midagi – see on midagi omast, südamelähedast ja kodust.

Kuni rahvusvärvid on veel kasvõi üheainsa eestlase kätes, ei ole me alistatud, me võitleme edasi ja iga vaenlane peab sellega arvestama.

Ohvitserina saan öelda, et lippudel on ka sõjaväes oma eriline staatus – lahingulipp on sümbol, mille alla koondutakse, kui isamaa on ohus, mida kaitstakse oma elu hinnaga, mis innustab ja mis on tähiseks oma ja võõra vahel. Võitja lõi oma lipu vallutatud maa-alale ja võitja lipule alistuti. Antiikajaloost on teada, kuidas kolm Rooma leegioni tähist ehk leegionikotkast kaotati germaanlaste hõimule ning kuidas roomlased hiljem sõdisid kotkaste kättesaamiseks aastaid. Samamoodi on ka lipp rahvuse uhkus ja sümbol, ning seda lahingus kaotada on häbiasi. Kuni rahvusvärvid on veel kasvõi üheainsa eestlase kätes, ei ole me alistatud, me võitleme edasi ja iga vaenlane peab sellega arvestama.

Eesti lipu hällina on Otepää seisnud alati selle eest, et sini-must-valge lugu meie vallas eriliselt kõlaks. Veelgi erilisemalt kui kogu Eestis. Ning oleme selle üle uhked. Sellel aastal toimuvad lipu aastapäeva pidustused koroona tõttu küll tagasihoidlikumalt, kuid lippu pole me unustanud. Jagame fotomeenutusi sini-must-valgest lipust ning pakume tervele Eestile vaadata eelmise aasta lipuloo etendust „Taevas, muld ja tulevik“. Lipupäeval teevad piirkonna motomehed lipu auks uhke sõidu. Kutsun teid kõiki ka üles 4. juunil, Eesti lipu päeval, heiskama sini-must-valget lippu ja asetama seda oma kodus või töökohal aukohale.

Head Eesti lipu 136. aastapäeva!

Jaanus Barkala,
Otepää vallavanem

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.