Turumajanduse põhialuseid kriis ei kõiguta – turg korraldab end ümber ja jätkab toimimist uuenenud tingimustes, kirjutab Juhani Jaeger.
Eesti põllumajandusettevõtjad pelgavad võõrtööjõu kadumist, Soome lõpetab Eestist pärit töötajate pendelrände, turukonjunktuur erinevate kaupade ja teenuste lõikes viskab tireleid, tänavad ja ostukeskused on tühjad… Ja kõige selle juures on kriis vaevalt nädala vanune. See ei ole maailmalõpp, nagu mõni viimsepäevaprohvet on juba kuulutama tõtanud. See on korrektsioon, mille käivitas küll kõigile ootamatu haiguspuhang, kuid mis oma kulgemises allub igavikulisele põhimõttele: midagi on ühiskonnas alati üle ja midagi on puudu.
Harjumuspärase elukorralduse uppilöömine tekitab loomulike reaktsioonidena tuska, peataolekut ja hirmu. Mõned asjad maailmas praegu muutuvad ning üks nendest on kaupade ja teenuste väljakujunenud hind koos oma delikaatse (peamiselt ühesuunalise) dünaamikaga. Asjaolu, mis püsib aga muutumatuna nii enne kui ka pärast kriisi puhkemist, on teenuste ja kaupade vahetamise aluspõhimõte: kui millegi järele on nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Nõudlus ja pakkumine kujunevad välja konkreetse keskkonna tingimustes ja kokkuvõttes määravad ka hinna. Nii kaupade ja teenuste kui ka tööjõuturul.
Mida kiiremini teha rahu paratamatusega, et turg on muutunud, lõpetada varasema konjunktuuri tagaigatsemine ja kohaneda uuenenud nõudluse ja pakkumise suhetega erinevates majandusharudes, seda kiirem ja valutum on ühiskonna väljumine kriisist.
Mida kauem pakkuda midagi, mille järele nõudlust ei ole, seda rohkem aega läheb raisku. Mida kiiremini teha rahu paratamatusega, et turg on muutunud, lõpetada varasema konjunktuuri tagaigatsemine ja kohaneda uuenenud nõudluse ja pakkumise suhetega erinevates majandusharudes, seda kiirem ja valutum on ühiskonna väljumine kriisist.
Eestis ei ole iseenesest puudu ei tööjõudu ega tööd. Puudu on üldisest arusaamisest, et nagu kaupade ja teenuste, nii ka tööjõuturg kujundab end ümber igaühe valmisoleku kaudu teha vajalikku tööd, läbi töötaja õppimisvõime ja palgaootuse, tööandja maksevõime ning kõige muu, mis otsust töösuhe sõlmida mõjutab. Kõik uueneb läbi uuenenud nõudluse ja pakkumise suhte. Paralleelselt taastub inimeste turvatunne, tekivad uued tarbimisharjumused ja neist lähtuvad kaupade ja teenuste hinnad. See kõik on seotud pingutusega, aga mitte millegi ületamatuga.
Täna on üldine fookus inimeste tervise ja elude kaitsel. Me kõik eeldame ja ootame viiruse peatset taandumist. See aga tähendab, et ühiskond peab eluga edasi minema, “lakkuma haavad”, mille tekitas pooleteiseks kuuks aja maha võtmine ja jätkama neis oludes, mis on kriisist väljumise hetkel, mitte sinna sisenedes. Isikliku mõtteviisi, harjumuste ja hoiakute kujundamisel on seejuures kandev roll.
