Isamaa Aasta Ema Leili Särg: „Mis saab emast siis, kui suuremad lapsed oma elu peale lähevad?“

Leili Särg elab Viljandimaal, tema peres on üles kasvanud neli last ja üks kasulaps. Tänavu emadepäeval pälvis Leili Särg esimesena Isamaa Aasta Ema aunimetuse. Foto: erakogu

Küllap on selliseid mõtteid mõlgutanud paljud emad. Ilmselt küll mitte pärast pere loomist ja aastail, mil lapsed veel kodus, lasteaias või koolis/ülikoolis. Varem või hiljem, aga ilmselt pärast seda, mil ka noorim laps on omaette elama asunud – siis, kui muidu suur pere saab kokku reeglina vaid sünnipäevadel ning jõulude ja jaanipäeva paiku, hakkab tulevik paistma teistes toonides.

Noorusaastad on ilus möödanik, paljude kunagine tarmukus on raugenud ning kaugeltki iga töökoht, mida lähikonnas pakutakse, pole enam kontimööda. Mõnel töökohal ei peaks vastu füüsis, mõni eeldab tipptasemel oskusi infotehnoloogia vallas. Jah, õlekõrs võib olla täiendõpe ja enesetäiendamine, aga… Samas on töölenaasmine vältimatu, sest pelgalt mõte, et kehtiva ravikindlustuseta inimest tabab ootamatult mõni tõsisem terviserike, tekitab õudu.

Haigekassa koduleht ütleb, et Eestis kehtib ühine riiklik ravikindlustus, mille abil tagatakse võrdse kvaliteediga arstiabi kõigile kindlustatud inimestele.

Tundub, et kindlustuseta inimesi on võrdlemisi vähe, sest automaatselt on kaetud kõik tööl käivad inimesed, lapsed, rasedad, pensionärid ja töötud. Seda kinnitab ka vastav statistika, mis näitab, et 2019. aastal oli ravikindlustusega inimesi Eestis umbes 88 protsenti elanikkonnast. Siiski jäävad riiklikust ravikindlustusest välja mõned minu saatusekaaslased, kes on riigi kestmajäämisesse panustanud rohkem oma elust, kui nii mõnigi teine.

Laste kasvatamine pole nõrkadele

Loomulikult viitan siinkohal suurpere emadele. Laste kasvatamine on töö, mis ei ole nõrkadele. Emad, kel on keskmisest rohkem lapsi, teevad seda vaatamata raskusele, aga enamasti suure armastuse ja pühendumisega. Kui veel elukoht linnast väljas on, kulub igapäevaste koduste toimetuste peale nii palju aega ja energiat, et palgatööd selle kõige kõrvalt teha ei jõua.

Alati ole see valik muidugi ka pere enda tehtud, vaid asjaolude kokkulangemine. Meil on neid, kes olude sunnil omastehooldaja rollis. Meil on asulaid, kus polegi mõistlikke töökohti ning olemasolev ühistransport lihtsalt ei võimalda hoolitseda laste eest ning olla seejuures ametis mõnes kaugemal asuvas ettevõttes. Kui tööl käimiseks peab kodust lahkuma enne kukke ja koitu ning tagasi jõuab igaõhtuste AK uudiste ajaks, ei ole see lastega peres mõeldav.

Keskustest kaugemal elades tuleb kõik vajalikud sõidud väga täpselt planeerida. Aga isegi siis võib juhtuda, et bussigraafik ei toeta lapse huviringis käimist, rääkimata arstile pääsemisest, mõnest üksikust teatriskäigust või meelepärase artisti kontserdi külastamisest. Mis teha, tuleb juurde veel üks kohustus – pereema ja -isa on need, kes kehastuvad logistik-taksojuhiks, et peres kõik vajalikud sõidud sõidetud saaks.

Nii võibki juhtuda, et kui pere kaks pesamuna alles ema hoolt ja ka taksojuhiks olemist vajavad ning ema seetõttu tööle minna ei saa, jääb kodune naine riikliku ravikindlustuseta. See ei ole kindlasti õiglane, kui mõelda, millise panuse annab riigi kestlikkusse üks suurpere ema. Julgen vähimagi kõhkluseta öelda, et ema elutöö on laste kasvatamine ja seeläbi riigi kestlikkuse tagamine.

Rahvastikuminister Riina Solman käis hiljuti välja mõtte, et riik võiks tagada vähemalt nelja lapse emale eluaegse tasuta ravikindlustuse. Olen kahe käega selle poolt. Ometi kord on võimalus paljulapseliste perede emadele näidata, et nende tehtud töö ja vaev on riigile oluline ning nendest hoolitakse ka siis, kui lapsed on suureks kasvatatud ja uusi enam perre ei lisandu. Enamasti jääb siis pensionini umbes kümmekond aastat – see ei ole liiga pikk aeg, et kodumaa ühe suurpere ema eest hoolt kanda ei jõuaks.

PS
Minul on vedanud, sest olen juhiabi-asjaajaja ametis meie pereettevõttes Särg AA. Ometi mõtlen paljudele emadele, keda eelnev otseselt ja valusalt puudutab. Seejuures on paljulapselised emad tihti väga vaospeetud ega võta oma õiguste eest valjuhäälselt seista. Kõik need emad vajavad aga riigilt tunnustust ja tuge. Nende panust pole võimalik rahanumbritesse arvutada, küll aga saab riik panustada neile kindlustunnet pakkudes.

Arvamusartikkel ilmus ajalehes Sakala 28. mail.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.