Isamaa fraktsiooni juhi Helir-Valdor Seederi kõne Riigikogus põhiseaduse muutmise seaduse teisel lugemisel 25. veebruar 2025.
Ma kõigepealt kutsun üles kõiki kolleege Riigikogu liikmeid hääletama tõepoolest põhiseaduse muutmise puhul nii, nagu te oma parema arusaamise kohaselt ja südametunnistuse kohaselt asjast aru saate, nagu te tunnetate ning mitte lähtuma parteidistsipliinist või muudest asjaoludest. Põhiseaduse muudatus eeldab niikuinii parteideülest tulemust – ei jätku ühelgi parteil ega ka koalitsioonil piisavalt hääli, et omapäi põhiseadust muuta. See eeldab parteideülest lähenemist.
Ma kutsun üles just nimelt lähtuma isiklikust arusaamast ja paremast veendumusest, mis teil on kujunenud, sellepärast et minu arusaamise kohaselt on just sellest lähtuvalt siin kõige suurem ja laiapõhjalisem ühisosa olemas. Mitte erakondade ja fraktsioonide vahelisel kokkuleppel, vaid kui me ükshaaval, individuaalselt võtame isikute väljaütlemised, seisukohad, nii nagu ma olen aru saanud, ka koalitsioonierakondade enamuse saadikute seisukohtadest, siis peaks olema see ühisosa väga laiapõhjaline. Ja ajalugu on näidanud, et teatud muudatuste tegemiseks, eriti väga oluliste muudatuste tegemiseks on piiratud õige aeg, kui see muudatus on võimalik üldse poliitiliselt kokku leppida ja põhiseadusesse sisse viia.
Teiseks, kui me oleme alustanud juba põhiseaduse muudatusega, siis on mõistlik sellega minna lõpuni, mitte jätta neid pingeid ühiskonda üles. See puudutab neid üleskutseid, et viime muudatusettepanekuga sisse niinimetatud päikeseloojangu klausli: nendel valimistel, mis sellel sügisel toimuvad, me seda põhiseaduse muutmist veel ei rakenda, vaid lükkame selle edasi ja rakendame siis järgmistel valimistel, mis toimuvad 2029. aastal. See tähendab tegelikult seda, et me jätame need pinged aastateks üles, nii selle koosseisu lõpuni kui ka järgmisele koosseisule, kellel on võimalus täpselt samuti ja kohustus siis ka seda edasi menetleda.
Me looksime sellega palju pingelisema olukorra kui praegu põhiseaduse muudatusega lõpuni menetledes. Nii et ma kutsun üles tõsiselt mõtlema kõiki Riigikogu liikmeid ja kes ei ole tutvunud veel julgeolekuasutuste raportiga – ma saan aru, siin mitmed Keskerakonna liikmed ei ole seda teinud. Ma soovitan sellega tutvuda, sest see desinformatsioon, mida te levitate oma arvamuse ja küsimustega, et julgeolekuasutused ei ole viidanud mitte mingisugusele julgeolekuohule seoses praeguse olukorraga ja põhiseaduse muutmise menetlemisega. See on vale! See on otsene vale.
Ei saa ma rohkem seda tsiteerida, aga minge vaadake, lugege kõik läbi! Seal on väga selged viited ja väga selget sõnumid meie julgeolekuolukorrale ja võimalikele riskidele, mis puudutavad ka Riigikogu võimalikke valikuid põhiseaduse muutmisel.
Nüüd see, et põhiseadusesse tahetakse sisse kirjutada määratlemata kodakondsusega isikutele valimisõigus. See loomulikult on rumalus. See on väga suur rumalus, kui me peaksime tõesti selle nüüd ära sätestama. Sellele on väga palju tähelepanu juhitud, et see ei ole ka praegu korrektne ja mõistlik, et kaudselt osalevad määratlemata kodakondsusega isikud riigipea valimistel Eestis. See on põhiseaduse üldise loogika ja kultuuriga juba täna vastuolus, mida tunnistas ka üks põhiseaduse autoritest Jüri Adams põhiseaduskomisjoni istungitel. Kui me läheme praegu põhiseadust muutma, siis on meil võimalus ka see vastuolu likvideerida.
Teiseks teame statistika põhjal, et kodakondsuseta isikutel väga paljudel on samaaegselt ka Vene kodakondsus. Seda informatsiooni, kui paljudel see on, meil Eesti riigis ei ole. Ja see on ka julgeolekurisk. Me ei tea, võib-olla on tegemist hoopis Vene kodanikega, kes siis määratlemata kodakondsuse sildi all kohalikel valimistel hääletavad ja annavad mandaadi võimu teostamiseks Eesti Vabariigi pealinnas ja teistes omavalitsustes.
Kolmandaks, jätkuvalt on lahti, kes siis on meie siseriiklike seaduste järgi määratlemata kodanikud. Kes see ring täpselt on? Kas nende riikide kodanikud, keda Eesti riik ei ole tunnustanud, on meil määratlemata kodakondsusega isikud või on nad siis mingisugusel põhjusel kolmandate riikide kodanikud? Kuidas me tegelikult praktikas seda rakendame? Palju selgem on, kui me ütleme, et sellel sihtrühmal ei ole hääleõigust. Siis kaob ka see probleem ja tõlgendamise vajadus kohalike valimiste kontekstis ära, mis tekitab palju segadust ja erinevaid tõlgendusi.
Nüüd, üheks põhjuseks, miks me täna põhiseadust muudame, julgeolekuteemade kõrval on see, et integratsioon ja ränne kõikidel järgnevatel aastakümnetel, kui põhiseadus 1992. aastal heaks kiideti, on kujunenud hoopis teistsuguseks, kui seda siis eeldati, oodati ja loodeti. Siis prognoositi, et suur osa Eesti püsielanikest määratleb ennast mingisuguse mõistliku perioodi jooksul Eesti kodanikena ja määratlemata kodakondsusega isikute arv väheneb kiiresti.
Aga milline on tegelik tulemus? Tegelikult on meil jätkuvalt umbes 60 000 määratlemata kodakondsusega isikut ja enam kui 70 000 inimest on võtnud hoopis Vene kodakondsuse. Tuletan meelde, et Riigikogu on Venemaa tänaseks kuulutanud agressorriigiks ja meil on tekkinud olukord, kus agressorriigi kodanikud omavad kohalikel valimistel hääleõigust ja poliitilise võimu formeerimise õigust. See on järjekordselt vastuolu nii meie õigusruumis kui ka oht Eesti julgeolekule. Ja see on väga tõsine ja reaalne oht Eesti julgeolekule.
Nii et kogu seda kodakondsuseta isikute teemade ringi kokku võttes, head Riigikogu liikmed ja eelkõige koalitsioonisaadikud, lähtume selgest põhiseaduse muudatusest! Sellele on ka eksperdid viidanud, et kui põhiseadust minna muutma, siis see peab olema väga selge, lühike ja lakooniline, vältima kordusi, vältima seda, et me delegeerime põhjendamatult mingisugused otsused seaduse tasemele. Ja see muudatus peab olema ka lihtsalt ja kergesti rakendatav.
Selles kontekstis tuleb tunnustada vähemalt koalitsioonisaadikute muudatusettepanekut, et see ääretult segane, umbmäärane ja jällegi mitmeti tõlgendatav kolmandate riikide ja kodakondsuseta isikute registreerimise delegeerimine seaduse tasemele on nüüd põhiseaduse muudatusest välja jäetud. Aga see on täiesti ebapiisav niisuguse mõistliku lahenduse rakendamiseks.
Kolmas küsimuste ring on see, et põhiseadusesse ei ole muudatusega mõistlik kirjutada sisse, et valimisõigus lisaks Eesti Vabariigi kodanikele on Euroopa Liidu kodanikel ja NATO liikmesriikide kodanikel. Kõigepealt see, et Euroopa Liidu kodanikel on see õigus olemas täna niikuinii Lissaboni lepingust ehk meie liitumislepingust ja Euroopa õigusest tulenevalt. Seda kordust ei ole vaja täiendavalt põhiseadusesse sisse kirjutada.
Kui me sätestame ära, et NATO liikmesriikide kodanikel on hääleõigus ja ülejäänud kolmandate riikide kodanikele ei ole, tekitab meile jälle uusi probleeme. Siis me peame hakkama jagama demokraatlikku maailma headeks ja halbadeks, nendeks, kellel on hääleõigus ja nendeks, kellel ei ole hääleõigust. Ja see tekitab olukorra, kus NATO liikmesriikide kodanikel, Albaania ja Türgi kodanikel on Eestis hääleõigus, aga NATO mitteliikmesriikide, nagu näiteks Šveits, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa – nende kodanikel ei ole hääleõigust. Ja vaadake, see ei ole mõistlik ka meil rahvusvaheliste suhete seisukohalt ja liitlasriikidega suhtlemise seisukohalt. No ei ole mõistlik demokraatlikku maailma ja meiega sarnaseid väärtusi jagavate riikide kodanikke taoliselt jagada.
Nii et praegu on see aeg, võimalus ja koht, kus me saame praeguses erakordses julgeolekuolukorras, kus meie piiride lähedal käib brutaalne sõda, sätestada põhiseaduse muudatused, et valimisõigus jääb Eesti kodanikele. See on pikalt ette vaatav muudatus, see on lihtne ja arusaadav ja seda on võimalik ka meie liitlastele sellisel kujul selgeks teha, kui me ei hakka oma liitlasi jagama mitmesse gruppi.
Ja see, muide, lihtsustab ka Vene kodanike ja Valgevene kodanike suunas selle hääleõiguse äravõtmist, sest me ei käsitle neid nii öelda sihtriikidena, kellelt ainult hääleõigus ära võetakse. Me jätame hääleõiguse Eesti riigi kodanikele, mis on väga selge ja põhimõtteline lahendus, nii nagu see on mitmetes teistes Euroopa riikides ja võib-olla meiega kõige võrreldavama riigina Läti Vabariigis.
Nii et see on nendest võimalikest valikutest ja lahendustest kõige vähem valus ja kõige mõistlikum lahendus, kõige lihtsamini ka selgitatav ühtedele, teistele ja kolmandatele. Nii et ma kutsun veel kord üles mõtlema pikalt ette.
Kui me ei jõua praeguse protsessiga lõpuni erinevatel põhjustel… Nii nagu peaminister on öelnud, et aga kui see koosseis ei võta kiirkorras vastu, siis järgmine koosseis menetleb ja tal ei ole ka sellise lahenduse vastu mitte midagi. Lisaks pingetele tähendab see ka seda, et kui me ei suuda põhiseadust praegu muuta, siis ka nendel kümnetel tuhandetel põgenikel, kes siia Eestisse püsivalt elama jäävad – küsitluste ja prognooside kohaselt on neid järjest enam, kes erinevatel põhjustel jäävad siia püsivalt –, siis nendel tekib ka kohalikel valimistel valimisõigus.
Meile lisandub üks sihtrühm juurde. Kui me räägime siin, et määratlemata kodakondsuseta isikute arv väheneb, mis on õige, siis tekib uus rühm, põgenikud. Ja täna me teame rääkida põgenikest ainult Ukraina kontekstis, aga maailm on rahutu ja ei ole välistatud, et aastate jooksul võib siia tulla ka põgenikke erinevatest riikidest. Kui nad püsivalt siia jäävad elama, siis kõigil neil tekib kehtiva põhiseaduse järgi ka kohalikel valimistel hääleõigus. Nii et see muudatus, et me tõesti sätestame ainult valimisõiguse Eesti kodanikele, on igati mõistlik, vajalik ja kaugele vaatav muudatus.
See põhjendus, et eelkõige võtame ära valimisõiguse agressorriigi kodanikelt, ei ole ju täpne ja õige. Sellega, ma saan aru, püütakse looritada seda, et Vene kodanikelt võtame, aga kodakondsuseta isikutele jätame alles, et nendel ei ole ju lojaalsuskohustust agressorriigi ees, et nad ei ole agressorriigi kodanikud.
Teate, see on niisugune lingvistiline piruett, mis on iseenesest väga ohtlik niisugusel kujul. Sellepärast et kas me tõesti hakkame agressorriigi määratlust sisustama Eesti Vabariigi kohalike omavalitsuste volikogude valimisõiguse kaudu? No see ei ole mõistlik!
Aga nii see tuleb välja, sellepärast et agressorriigiks oleme kuulutanud ainult Venemaa, aga Põhja-Koread me ei ole kuulutanud, Iraani, Hiinat ja Valgevenet me ei ole kuulutanud. Venemaa oleme. Ja lisaks sellele, kui me niisugusel kujul tutvustame oma eesmärki ja selles valguses võtame ära valimisõiguse Šveitsi ja Jaapani kodanikelt, kas siis me paigutame nad tõesti ühele tasapinnale nende agressorriikide kodanikega?
Mina arvan, et selline põhjendus on ebakorrektne ning Eesti riigi mainet ja kuvandit kahjustav, eelkõige meie enda lääneliitlaste hulgas. Seda me kindlasti tegema ei pea ja minu palve on Riigikogu liikmetele ja valitsuse liikmetele mitte seda rõhutada selles kontekstis, kus me praegu põhiseaduse muudatusega oleme, jääda selle juurde, et me jätame valimisõiguse Eesti Vabariigi kodanikele ja Euroopa Liidu kodanikele tuleb ta Euroopa õigusest.
See lahendus on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, paljude riikide praktikaga. See on kooskõlas kõikide inimõiguste, kõikide muude õigustega. See ei ole vastuolus mitte ühegi õigusega, see ei ole vastuolus ka õiglustundega. See annab ka täna määratlemata kodakondsusega isikutele teatud motivatsiooni omandada Eesti kodakondsus läbi eesti keele selgekstegemise, läbi Eesti seaduste parema tundmise ja siis selle kaudu ka olla teadlik kodanik ja teha teadlik valik ja võtta vastutus nende valikute eest.
Nii et kutsun üles toetama seda 23 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut, mis kõlab väga lihtsalt: kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad Eesti kodanikud, kes on vähemalt 16 aastat vanad.
Aitäh! Ja ma loodan teie kõigi toetusele.
