Juba järgmisel laupäeval, 7. märtsil toimub Estonia kontserdisaalis Eesti Kongress 30 pidulik kontsertaktus. Eesti Kongress oli Eestis rahvaalgatuse korras valitud esinduskogu, mis valiti 24. veebruaril 1990 ning mille eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel.
Eesti kodanike komiteed (EKK) olid 1989. ja 1990. aastal kodanikualgatuse korras loodud parteiülesed poliitilised ühendused, mille eesmärk oli Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel taastamiseks pädevate võimustruktuuride moodustamise ettevalmistamine Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registreerimise, Eesti Kongressi valimiste korraldamise ja Eesti Kongressi kokkukutsumise teel.
Eesti Kongressi algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Seniste Eesti kodanike maakonnakomiteede kaudu hakkas Eesti Kongressi moodustatud Eesti Komitee korraldama Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistuste väljaandmist.
Üleskutse Eesti kodanike komiteede asutamiseks, Eesti kodanike registreerimiseks ja Eesti Kongressi ettevalmistamiseks esitasid Vikipeedia andmeil 24. veebruaril 1989 toimunud rahvakoosolekutel Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristliku Liidu esindajad. Üleskutse lähtus 1938. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt määratleti kõrgeima võimu kandjaks riigis eesti rahvas. Et Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest lähtuv riigi- ja omavalitsusasutuste struktuur oli vahepealsete okupatsioonide käigus lakanud olemast, tuli selle taasloomiseks alustada õigusjärgse kodanikkonna registreerimisest, millise ülesande võtsid enda kanda kihelkondliku geograafilise printsiibi järgi rahvaalgatuse korras asutatud Eesti kodanike komiteed.
Esimene komitee asutati Kadrinas
Esimene Eesti kodanike komitee asutati 21. märtsil 1989 Kadrinas ja kohe seejärel Otepääl ning Haljalas. Maakonnalinnadest jõuti esimese Eesti kodanike komitee asutamiseni 10. aprillil 1989 Kuressaares. Esimene maakonnakomitee moodustati 12. mail 1989 Virumaal. Reaalselt algas kodanike registreerimine siiski alles varasuvel ning sai hoo sisse südasuvel, mil rahvuslik liikumine oli juba niivõrd tugevnenud, et Eesti iseseisvuse taastamise vastased ning mõõdukat arengut Nõukogude Liidu koosseisus pooldavad poliitilised jõud minetasid võime üha radikaalsemaks muutuvat rahvuslikku liikumist peatada. Sügisel liitus kodanike komiteede liikumisega ka mõõdukat uuendusliikumist pooldava Rahvarinde enamus. Detsembrist 1989 kuni veebruarini 1990 toimus eestlaste massiline lahkumine oma senise mõjuvõimu kaotanud kommunistlikust parteist.
Eesti kodanike komiteede tegevus päädis Eesti Kongressi valimistega 24. veebruaril 1990 ja Eesti Kongressi kokkukutsumisega 11. märtsil 1990. Enamik Eesti kodanike komiteesid lakkasid tegutsemast 1990. aasta kevadel, ülejäänuist pea kõik hiljemalt 1990. aasta lõpuks.
Eesti Kongressi algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Seniste Eesti kodanike maakonnakomiteede kaudu hakkas Eesti Kongressi moodustatud Eesti Komitee korraldama Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistuste väljaandmist.
Eesti Kongressi esimene istungjärk toimus 11.–12. märts 1990 Estonia kontserdisaalis. Eesti Kongress otsustas esimesel istungjärgul taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel.
Fundamentaalse tähtsusega deklaratsioon
Tunne Kelam meenutas Eesti Kongressi 25. aastapäeval välispoliitika ajakirjas Maailma Vaade nr 25 järgmist:
„Fundamentaalse tähtsusega on 11. märtsil 1990 vastu võetud Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest. Kõnealune deklaratsioon sedastas, et Nõukogude Eestis puudub kõigile uuendustele vaatamata seaduslik riigivõim (kõrgeim võim kuulus üha Moskvale), ning kuulutas, et iseseisev Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele; Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema kodanikkonna järjepidevusel.
Järgmine püsiva väärtusega Eesti Kongressi saavutus oli 28. märtsil 1990 tehtud algatus taastada iseseisev ja demokraatlik Eesti Vabariik põhimõttel restitutio ad integrum (terviklik taastamine). Järgmisel päeval võttis Ülemnõukogu vastu sisult samasuguse avalduse – seega oli Eesti Vabariigi taastamine asetatud õigusliku järjepidevuse rööbastele.
20. augustil 1991, kui punaimpeeriumis tekkis ootamatu kriis, oli Eestis selle võimaluse ärakasutamiseks kõik valmis: taasiseseisvumise põhimõtted, selle rahvusvahelised alused ja mehhanismid. Kõik muu taandus eri poliitiliste jõudude ühendamisele rahvuslikus kokkuleppes, mis rajanes Eesti Kongressi ettevalmistatud vundamendil.
Eesti Kongress kui õigusjärgsete kodanike üleminekuaja parlamentaarse esinduskogu mandaadiks oli seadusliku riigivõimu taastamine, mis sai teoks 20. augusti 1991 rahvusliku kokkuleppega. Vahetult pärast seda, septembris 1991, otsustas Eesti Kongress oma tegevuse lõpetada. Osa Eesti Komitee volitatud liikmeid osales Põhiseaduse Assamblees, mis moodustati võrdsetel alustel Eesti Komitee ja Ülemnõukogu liikmetest.
Täna, 25 aastat hiljem, mil Eesti on muutunud „normaalseks“ heaoluriigi poole pürgivaks ühiskonnaks, on Eesti Kongressi sõnum suunatud tulevikku. Eesti Vabariigi taastamine oli ime. Meie miljoniline riik on luksus, mis ei saa lubada endale passiivset ega enesekeskset kodanikkonda. Omariikliku luksuse säilitamise eest tuleb Eestis maksta märksa kõrgemat hinda kui Saksamaal või Rootsis. Selleks hinnaks on kodanike aktiivsus ja vastutustunne ühiskondlike küsimuste lahendamisel, oma aja ja tähelepanu pühendamine Eesti riigi kindlustamisele.“
Reaalne alternatiiv barrikaadidele minekule
Sirje Kiin kirjutas Eesti Kongressi 25. aastapäeva puhul ajalehes Eesti Elu:
“Eesti Kongress tegi võimalikuks selle, et Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti Kongressi vaimust lähtuvalt töötati välja Eesti Vabariigi uus põhiseadus ning rida teisi tänini kehtivaid seadusi (omandireformi põhialused, kodakondsuspoliitika, vähemusrahvuste kultuurautonoomia ja kultuurkapitali taastamine jne). Eesti Kongress andis esimesena poliitiliselt ja moraalselt hukkamõistva hinnangu okupatsiooniaja repressiivorganite tegevusele, seades sisse süümevande nõude Eesti Kongressi saadikutele. Hiljem kehtestas Riigikogu süümevande nõude kõigile avalikele teenistujatele, mis kehtis paraku vaid 2000. aastani ja mis tuleks ilmselt taastada.
Eesti Kongress oli jõud, mis andis reaalse alternatiivi barrikaadidele minekule, st pigem hoidis ära füüsilise mässu ja võimaliku verevalamise. Kongressi istungitel ja töötubades said oma esmase väitlus- ja demokraatiakooli ning õiguskeeletunnid paljud tänased tipp-poliitikud.
Eesti Kongressi kõige suurem tähendus seisneb aga selles, kuidas kodanike registreerimise rahvaalgatuslik liikumine aktiviseeris meid kõiki uuesti poliitilise rohujuure tasandil, tekitas ja kasvatas meis igaühes toona nii uudse ja uhke kodanikutunnetuse. Eesti Kongress oli üks neid olulisi jõude, mis andis meile tagasi tõelise osalustunde oma riigi taastamisel ja selle põhimõtete palge kujundamisel.“
President Ilves: Eesti Kongress kandis julguse lippu
Toomas Hendrik Ilves märkis Eesti Kongressi 25. aastapäeval Estonia kontserdisaalil järgmist:
„Head sõbrad! Mu daamid ja härrad! Eriti teie, kes te olite 25. aastat tagasi samas saalis! Ka mind lasi võõras võim tookord tulla Eestisse ja sain olla siin saalis koos teiega. Minu head sõpra Juhan Kristjan Talvet aga ei lubatud kodumaale.
Kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongress seadsid Eestile 25 aastat tagasi kindla sihi ja suuna – olla vaba ja demokraatliku maailma kindel osa, austada inimõigusi ning seaduslikkust. Seda suunda oleme hoidnud ning see on taganud meile kestmise ja eduka arengu. Eesti Kongressi valimistega andis meie rahvas väga selge sõnumi iseseisvuse taastamiseks.
See sundis kõiki eestimeelseid jõude võtma sihiks meie oma riigi taastamise, eesmärgiks ei saanud olla midagi vähemat kui täielik iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel. Ei mingit kolmandat vabariiki.
Pärast Eesti Kongressi valimisi ei olnud enam võimalikud poolikud lahendused. Jäädavalt olid vaigistatud ja välistatud liidulepingu ümber käivad arutelud või mingil lõdval moel jäämine meid okupeerinud riigi osaks. Ei, sest Eesti kuulumine NSV Liitu oli ebaseaduslik ning vägivallaga korraldatud ja ülal peetud, sealt lahkumine aga õiguse ja õiglusega rüütatud.
Eesti Kongress kandis julguse lippu.
Meie toonane ja hilisem julgus teha õigeid valikuid on toonud Eestile edu rahvana ja riigina. Nüüd on Eesti julgeolek tagatud rohkem kui kunagi varem ajaloos. Lisaks enda mehemeelele ja kaitsetahtele on meil maailma parimad liitlased. Eesti anno 2015 ei pea kartma nagu tundsid sisimas hirmu Eesti Kongressi algatajad ja saadikud märtsis 1990 kui Eestis olid veel kümned ja kümned tuhanded Nõukogude sõjaväelased ning Eesti piire kontrollisid KGB piirivalveväed.
/—–/
Eesti Kongressi eestvedajad kinnitasid juba enne valimisi, et Eestis ei ole kohta sallimatusel ja vihkamisel. Võimalus osaleda Eesti tuleviku kujundamisel anti ka neile, kes ei olnud sünnijärgsed Eesti kodanikud. Nemadki said teha oma valiku riikliku iseseisvuse toetuseks. Nii avas Eesti Kongress tuleviku-ukse kõigile, kes tahtsid olla vaba ja demokraatliku Eesti riigi kodanikud.
/—–/
Eesti riigi taastamine oli muinsuskaitseliikumise, ERSP, Rahvarinde, ülemnõukogu ja paljude ühenduste või liikumiste ühine töö, kuigi lõpuks pidi iga inimene ise otsustama, kas ta julgeb ja seisab Eesti eest. Peame seda meeles ja ärgem hakakem jagama iseend õigeteks ja valedeks. Eesti riigi taastajad näitasid, et meie jõud on avatusel ja austusel, seevastu viha ja põlgus muudaksid meid ühiskonnana jõetuks.
Hoiame kõigile Eestimaa rahvastele suunatud iseseisvusmanifesti mõtet.“
Eesti Kongressi tegevusest ülemäära palju ei räägita
Ent vaadates veel viis aastat tagasi varasemasse aega ehk minnes aastasse 2010, mil tähistati Eesti Kongressi 20. aastapäeva, märkis riigipea Ilves kontsert-aktusel peetud kõnes, et tavateadmises puudub Eesti Kongressil konkreetse otsuse ja teoga seotud murranguline üksiksündmus ning see on ilmselt ka üks põhjus, miks Eesti Kongressi tegevusest palju ei räägita.
Samas tõdes Ilves, et uurides tähelepanelikumalt kunagiste sündmuste siirdeid tänasesse päeva, võtavad Eesti Kongress ja laiemalt kogu Eesti Kodanike Komiteede liikumine meie poliitilises lähiminevikus sisse keskse koha, eriti kui mõtleme riigile lääne demokraatia ajaloo võtmes ja näeme riiki eelkõige kui kodanike kokkulepet.
“Kodanikualgatuse korras korrektselt ette valmistatud ja rahumeelselt läbi viidud valimised oli ainulaadne kodanikualgatus kogu maailmas, mis määras pikaks ajaks ära Eesti tuleviku,” sõnas riigipea. “Ainulaadne Eestis, sest me mõistsime, et vaid kodanike endi poolt loodud riik on legitiimne; ainulaadne maailmas, sest me ei leia teist riiki, mille taastasid tema kodanikud rahvaalgatuse korras.” Uudisteagentuur BNS märkis toona, et Ilvese hinnangul oli see üks põhjustest, miks sai Eesti võrreldes mõne teise Ida- ja Kesk-Euroopa riigiga suhteliselt hea algkiirenduse vajalikeks ümberkorraldusteks. “Rahva vaim oli valmis, iseseisvuse taastamise hetkeks oli Eesti kodaniku mina meis juba ärganud,” ütles ta ning lisas, et pöördelistel aegadel langetatud suured ja põhimõttelised otsused olid õiged. “Need on andnud meile Eesti, mis erinevalt kunagisest ideaalist ka kõigi raskuste kiuste demokraatlikuna ja vabana püsima jääb.”
Juba toona märkis riigipea, et tuleks lõpetada sõnasõda selle üle, milline inimene või rahvaliikumine mängis Eesti iseseisvuse taastamisel peamist rolli. “Eesti iseseisvust ei taastanud kellegi kaval taktika, rahvajuhi geniaalsus, rahvaliikumise asendamatus või eksimatus. Me saime taas vabaks, sest eesti kodanikud ja nende ideaalidest tiivustust saanud kümned tuhanded mittekodanikud tahtsid võõra võimu alt vabaks saada,” ütles toonane riigipea kümme aastat tagasi.
Ühtekokku toimus Estonia kontserdisaalis kümme Eesti Kongressi istungjärku:
- Eesti Kongressi I istungjärk 11.–12. märts 1990
- Eesti Kongressi II istungjärk 25. mai 1990
- Eesti Kongressi III istungjärk 26. oktoober 1990
- Eesti Kongressi IV istungjärk 16. märts 1991
- Eesti Kongressi V istungjärk 25. mai 1991
- Eesti Kongressi VI istungjärk 7. september 1991
- Eesti Kongressi VII istungjärk 2. veebruar 1992
- Eesti Kongressi VIII istungjärk 22. märts 1992
- Eesti Kongressi IX istungjärk 24. mai 1992
- Eesti Kongressi (viimane) X istungjärk 26. september 1992, kuus päeva pärast taasiseseisvunud Eesti esimese Riigikogu valimisi (488-st hääleõiguslikust saadikust registreerus 254).
Eesti Kongressi 30. aastapäeva kontsertaktus toimub Estonia kontserdisaalis 7. märtsil algusega kell 12. Kõnelevad Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid, Eesti Komitee esimees (1990-1992) Tunne Kelam ja peaminister Jüri Ratas. Sõnalis-muusikaline lavastus Margus Kasterpalult. Linastub Jaan Kolbergi dokumentaalfilm „Rahva vabadus“.
Viited:
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kodanike_komiteed
http://www.estonica.org/et/Eesti_Kongress/
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Kongress#Kronoloogia
https://www.maailmavaade.ee/nr-25/kakskummend-viis-aastat
https://eestielu.com/et/arvamus/kommentaar/214-eesti-vabariik/3833-eesti-kongressi-taehendusest
“Et Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest lähtuv riigi- ja omavalitsusasutuste struktuur oli vahepealsete okupatsioonide käigus lakanud olemast,” Valejutt. 1938.a Põhiseadusele tuginev Eksiilvalitsus oli täiesti olemas ja riik olekski tulnud taastada põhiseadusliku järjepidevuse alusel (nagu see põhiseadus ette nägi). Ilmselt Lääneriikide “heade onude soovitusel see nii ei läinud”. See oli kongressi juhtkonna argus ja lihtsameelsus.