Valimisteni on veel ligi üheksa kuud, aga enam ei möödu päevagi, kui päid kokku pannud poliitikud ei kostitaks valijaid uute ja ehmatavate ideedega paremast elust Maarjamaal. Juba on Peetrist ja Petjast saanud pinginaabrid ja pea ootab eakaid ees vanaduspõlv riigi subsideeritud hooldekodudes.
Idee, et hooldekodukoht peaks olema igale eakale kättesaadav pensioni eest, on ühest küljest loogiline. Aga on küsitud, mis see projekt ka maksaks. Lihtne matemaatika näitab, et ei maksakski palju. Kui rääkida neist 8000 eakast, kes praegugi hooldekodudes elavad, tuleks riigil välja käia 40 miljonit eurot, vaid pisut rohkem, kui kulub tasuta ühistranspordile.
Ent see 40 miljonit on jäämäe tipp. Kui loome süsteemi, kus asutusehooldusel olev eakas saab kõik oma kulud kaetud pensionist, aga kodus elades tuleb tal sugulaste abiga sotsiaalteenuste eest ise maksta (nagu see praegugi on), seisame silmitsi uute probleemidega. Üsna kiiresti kerkib selle projekti hind meie vananevas ühiskonnas miljardi euroni.
Äkki see ongi Eesti Nokia, et meil on hooldajad ja hooldatavad? Küsimus on, kuidas seda miljardit finantseerime. Kui muudame riigireformijate ja mõnede poliitiliste uustulnukate rõõmuks riigikogu kord kuus tasuta koos käivaks „spetsialistide” ülemnõukoguks, saaks kaetud vaid 0,6% puuduvast rahast. Kui lisame sinna presidendi ametikoha kaotamise, on koos 1%. Ka omavalitsustele mineva toetusfondi likvideerimine annaks vaid poole vajaminevast summast.
Nagu ikka, on sotsidel ilusad, aga elluviimiseks kõlbmatud ideed. Suurim probleem on ikka see, et maailma tahetakse muuta ülalt alla. Valgele paberile joonistatakse kastid, mis endale meeldivad. Sööst hooldekodude kallale, eriti partei esimehe klausliga, et vajaminev raha võetakse haigekassast, on kummastav. Kas esimees, kes hiljutise terviseministrina suunas haigekassasse järgmiseks neljaks aastaks paarsada miljonit eurot lisaraha arstijärjekordade lühendamiseks, käsitleb seda organit endiselt isikliku mängukannina? Et kui tahan, annan, ja kui tahan, siis võtan?
Küll tekkis deja vu töövõimereformiga, mille sotsid (reformierakondlaste vennaliku pilgu all) seadusesse raiusid ja millega „võeti üle” avalik-õiguslik struktuur – töötukassa. Ehk oleks ausam öeldagi, et SDE valimislubaduse sisu on muuta haigekassa ja töötukassa sotsiaalministeeriumi osakondadeks? Pöörame õige sotside tagurpidi jooksva alfabeedi jalgadele tagasi. Selge on, et Eesti pikaajaline vajab lisaraha. Mitte miljardit, mis lööks kogu ühiskonna kreeni, vaid kas või Maailmapanga väljakäidud 40 miljonit eurot aastas. Selle rahaga tuleb aga käituda säästlikult, leidlikult ja vastutustundlikult.
Eesti lähenemine on vigane
Mõtlev maailm on juba tosin aastat tegelnud sellega, et luua lihtsaid lahendusi, mis aitaksid abi vajavatel inimestel olla väikse toega iseseisvad ja elada oma kodus, asutusehooldust vajamata. Ka Eesti peab suunama hoolekande fookuse sinna. Seda sotsiaalministeerium koos allasutuste ja kohalike omavalitsustega ju üritabki juba aastaid teha, aga nende püüdlustesse on programmeeritud ohtlik viga: kõike tahetakse ülalt kontrollida. Kui seda ei tee riik, siis võtavad kontrollimise töö mõnuga enda kanda järjest „võimekamad” kohalikud vürstikesed.
See on loonud olukorra, kus kõikvõimalikke (palgalisi) korraldajaid, hindajaid, koordineerijaid ja teiste elu üle otsustajaid tekib üha suuremates kogustes juurde. See mäng raiskab tohutult ressurssi. Mis veelgi hullem – võtab inimestelt võimaluse, kohustuse ja harjumuse enda päästmiseks mõistlikke otsuseid teha.
Väga visalt on meil hakatud rääkima ja erivajadustega inimeste majadest, kus saab paindlikult ja säästlikult korraldada abistaja-, – ja õendusteenuseid. Suurepärane valimislubadus olnuks SDE-lt kasutada üürimajade 80 miljonit selliste üksuste rajamiseks.
Teine teema, millest Eestis ei räägita, on IKT-arendused, mis toetaksid terviseprobleemidega inimeste toimetulekut: äpid, mis tuletavad meelde ravimite võtmise aegu, juhatavad teelt eksinud inimese koju, samuti online-sotsiaaltöötajad, keerulisemad arendused tervisenäitajate online-jälgimiseks jne.
Hea näide selle kohta, kuidas Eesti hoolekandesüsteem võimalusi maha magab, on meie oma Helpific – virtuaalne abistamiskeskkond. Helpific on võetud kasutusele mitmel pool maailmas, kuid Eestis see vindub, sest ei riik ega omavalitsused pole asjast huvitatud.
Selge see, et kohati on ööpäevaringne asutusehooldus ainus võimalus tagada, et abivajaja lähedased saaksid jätkata tavapärast elu – ja seda peab riik soosima. Sel juhul on solidaarse hoolekandesüsteemi kohus teha asutuses elamine abivajajale jõukohaseks – mida seadus näeb tegelikult ette ka praegu. Aga ärge tulge mulle rääkima, et iga eaka inimese unistus on pääseda hooldekodusse.
Kuidas kallineb SDE idee miljardi euroni?
ÜKS VIIB TEISENI. Kui hooldekodusse minek ei nõua lisaraha, suureneb nõudlus ja vajame uusi hooldekodusid. Peale selle oleks sel juhul õiglane hüvitada ka koduhooldus ja kohelda võrdväärselt puudega inimesi. See tõstab projekti hinna miljardi euroni.
HOOLDEKODUD. Kui hooldekodusse pääseb pensioni eest, soovib rohkem inimesi sinna minna (üle 85-aastaseid eakaid on Eestis 35 000 ja edaspidi nende hulk kahekordistub, sh neljakordistub dementsete hulk) – u 300 miljonit eurot (sh dementsete erihooldus 200 miljonit eurot).
KODUHOOLDUS. Õiglane oleks ühtlasi korraldada koduhooldus nii, et selleks piisab oma pensionist (puudutab sadu tuhandeid inimesi, ent on poole odavam kui hooldekodu) – u 450 miljonit eurot.
VÄHENENUD TÖÖVÕIME. Võrdväärselt tuleks kohelda ka vähenenud töövõimega inimesi (neid on u 100 000), kellest iga teine vajab abistajaid ja sotsiaalteenuseid – u 250 miljonit eurot.
KOGUMAKSUMUS: miljard eurot
Ilmus 10.07.2018 EPL.EE/ARVAMUSRUBRIIGIS
