Suurbritannia on liikumas poliitilise maavärina poole seoses uute tõenditega Venemaa seotusest Brexiti rahvahääletuse kampaaniaga. Värskeim uudis on, et tuntud Brexiti pooldajal Arron Banksil, kelle varandusel (kogutud teemandi- ja kindlustusäris) on ähmane päritolu, olid varem avalikustamata kohtumised ja äriteemalised arutelud Vene saatkonnaga. On oodata uusi paljastusi.
Majandushädad suurenevad, Konservatiivses Parteis käärib, valitsuse Brexiti strateegia on kaoses. Kõik see õõnestab pikkamööda Brexiti pooldajate leeri. The Daily Mail, Euroopa Liidu sapine kriitik, saab endale uue (Brexiti-vastase) toimetaja. Lisaks sellele on Briti poliitiline eliit hakanud Venemaast lähtuva ohu vastu tegutsema.
Valitsuse uus kantseleiüksus organiseerib olemasoleva terroritõrjeüksuse eeskujul ametkondadeülest vastust “vaenulikule riiklikule tegevusele”. Uus seadus lubab piiripolitseil arvatavaid välisagente terroristide kombel kinni pidada.
Brittide hilinenud äratundmine
Parlamendi luure ja julgeolekukomisjon kavatseb alustada kaua edasi lükatud uurimist Venemaa sekkumise suhtes. Teine komisjon tegeleb “libauudistega” ja loodab esitada härra Banksile eelseisval kuulamisel raskeid küsimusi. Politseijuurdluselt surmava närvimürgi kasutamise suhtes erruläinud Briti topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre vastu lekib huvitavaid kilde. Kõik see on tervitatav ja võib isegi anda mingeid tulemusi, kuid see on marru ajavalt hilinenud. Briti kommentaarium ja otsustajad on teadlikud Venemaa pahategudest USA poliitikas, kus Robert Muelleri juurdlus valimistesse sekkumise suhtes liigub pahaendeliselt edasi. Mõned selle uurimisliinid hõlmavad tegevust Suurbritannas.
Ukraina tahetakse unustada
Punktide ühendamine kaugemal on seevastu liiga raske töö. Kui asi puudutab
Venemaa sekkumist Ukrainas (või Lääne-Balkanil), löövad välja vanad refleksid. Need, mida Neville Chamberlain nimetas saatuslikult “kaugeteks maadeks, millest me ei tea mitte midagi”. Nende inim- ja kohanimesid on raske hääldada ja meeles pidada.
Ukraina suurenevast ohvrite arvust on lihtne mööda vaadata. Sealne poliitika on keerukas ja sünge – arusaam, mida süvendab kummaline lugu ajakirjanik Arkadi Babtšenko vastasest arvatavast mõrvavandenõust. Kehitatakse õlgu ning ükskõiksus või moraalne samaväärsus võtavad üle.
Venemaa tegeleb ainult oma huvide kaitsmisega. Ka meie sekkume piisavalt paljudes riikides. Ja mida peaks Suurbritannia üldse selle vastu ette võtma?
Eestlased ja teised Venemaa naabrid on sellest rääkinud aastaid
Isegi rikaste ja tuttavate riikide mured tekitavad kesist huvi. Rootsi tsiviilkaitsebrošüüri, mis ärgitab iga majapidamist riigis valmistuma kriisiks, ja sissetungi ajal mitte kunagi alistuma, leidis meedias paaril korral äramärkimist. Samas ei leidnud ma ühtegi Briti uudisteväljaannet, mis oleks kajastanud Rootsi kogu 22 000-liikmelise kodukaitse sel kuul läbi viidud rabavat mobilisatsiooni – esimest korda peale 1975. aastat.
Suurbritannia ees seisvad probleemid on uued ainult neile, kes pole toimuvale
tähelepanu pööranud. Venemaa arusaam, et tal on õigus sekkuda teiste riikide
poliitikasse, tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise ajast 1991. aastal ja suutmatusest hoomata, et impeeriumi aeg on läbi.
Majanduslik nõrkus ja poliitiline kaos piirasid esialgu Kremli haardeulatust, kuid eestlased, lätlased, leedulased, moldovlased, ukrainlased ja teised said üsna pea tunda korruptsiooni, sõjalise surve, propaganda, torujuhtmediplomaatia ja poliitilise tegevuse varjatud rahastamise mürgist segu. Lääneriigid lükkasid need raskused liialduste või väljamõeldistena kõrvale. Nüüd kannatame nende käes ka meie.
Viivitamine on teinud asjad palju hullemaks. Suurbritannia ja teised riigid peaksid tunnistama alandlikult, et teised seisid tulejoonel varem ja meil on neilt palju õppida.
