Anne Eenpalu (esiplaanil) 2. juulil Tallinna Linnavalitsuse ees toimunud piketil. Foto: Peeter Hütt/Tippfoto

„Ergas mälestus on Toronto Vana Andrese kirikus 1991. aastal toimunud juuniküüditamise ohvrite mälestustseremoonialt. Altari ees olid Läti, Leedu ja Eesti rahvusvärvides trikoloorid ning suur küünlajalg, kuhu rahvariietes neiud küünlaid seadsid ja need pidulikult hümnide saatel süüdati,“ kirjutab Memento Tallinna Ühenduse volikogu esinaine ja Isamaa Naiskogu juhatuse liige Anne Eenpalu.

Nüüd on meil koduses Eestis oma kommunismiohvrite memoriaal ja sellel juuniküüditamise aastapäeval lisandusid mustast metallist surmateekonda sümboliseerivale koridorseinale uued ohvrite nimed. Õnnestunud vaikusesümbolit austatakse mitte ainult mälestustseremooniatel vaid igal külastajale sobival päeval ja ajal. Otsitakse lähedaste nimesid, süüdatakse küünal ja tuuakse mälestusõis. Kaunid olid roosades ja valgetes õites õunapuud ja nägin mitmel korral pinkidel istuvaid ja ringi kõndivaid kaasteelisi. Minu mõlemad vanaisad hukkusid Siberi vangilaagrites, vanaisa vennapoeg, isa vend ja minu väike vennake – kõik jäidki Siberimaa mulda. Ei tea nende viimset paika ja ei tahagi otsima minna. Vene vanasõna ütleb selle kohta, et otsi tuult põllult. Kurb ja õudne ühtaegu!

Aastatagune koosolek uues ministeeriumide majas, kus arutati võimaluse üle leida Levadia jalgpallihallileLasnamäel samaväärse asenduskrundi näol toob külmavärinad ihule. Küüditatute esindajatele ei antudki sõna ja kui soovisin selgitada meie seisukohta, et memoriaali kõrvale ei sobi kõrge majakolakas, siis käratati, et kes te üldse olete, te pole siiani vastuväiteid esitanud. Kuhugi on kadunud ka koosolekul protokollitu, justnagu polekski kokku lepitud jalgpallihallile asendusmaa leidmine.

Küüditatud ja represseeritud lootsid, et lubadusest peetakse kinni ja õõvastav oli 21. juuni Tallinna Linnavalitsuse sellesuvine korraldus nr 755 detailplaneeringu kehtestamiseks jalgpallihalli rajamiseks Tuulenurga 1 krundile kommunismiohvrite memoriaali kõrvale.
Väljastatud on ajutise halli ehitamiseks projekteerimistingimused 2016. aastal. Nüüd, 2021. aastal plaanitakse kolmekorruselise spordi- ja administratiivhoone ning kahekorruselise teenindushoone rajamist. Jalgpallikeskusele on küll antud ehitusluba, kasutusluba pole aga väljastatud. Mis salajased plaanid need on ja mida Levadia ehitada soovib?

Üldine rahvusvaheliselt tunnustatud kalmistukultuur peab silmas vaikusele ja rahulikele mälestamistele pühendunud head tava.

Maarjamäe lossi kõrvalala on kujunenud sakraal- ja mälestusalaks. Jalutades ja mõtiskledes läbime punaväelaste, sakslaste sõjaväekalmistu ja jõuamegi kommunismiohvrite memoriaali, mille kõrval peaks kalmistukompleksile olema rahuvöönd. Üldine rahvusvaheliselt tunnustatud kalmistukultuur peab silmas vaikusele ja rahulikele mälestamistele pühendunud head tava. Teadaolevalt kehtestatakse kalmistu välispiirist 50 meetri laiune vöönd, kuhu on keelatud rajada ehitisi ja planeerida maakasutust. Parkalale saaks teisedki teises ilmasõjas kannatanud rahvused oma mälestuspaiga kujundada.

Tallinna Linnavalitsuse 21. juuni korralduse nr 755 tühistamiseks andis Eesti Memento Liit 21. juulil vaidluse Levadia jalgpallihalli rajamise vastu kommunismiohvrite memoriaali kõrvale halduskohtusse. Vaidega ühinesid Memento Tallinna Ühendus, Jõgevamaa Represseeritud, Järvamaa Ühendus, Rakvere Ühing, Tartu Memento, Memento Võrumaa Ühendus, Läänemaa Memento, Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus, Leo Õispuu, Riina Solman, Reelika Mõttus, Rudolf Kaspar Naruski, ja kaebajate ühine esindaja on vandeadvokaat Tuulikki Laesson.

Küüditatute ja represseeritute ning järeltulijate seisukohast on kommunismiohvrite memoriaal leinapaik ehk kalmistusarnane sakraalehitis, sest hukkumispaigad on Venemaa küüdikülades ja vangilaagrites.

Jääme kindlaks oma tagasihoidlikul piketil Tallinna Linnavalitsuse ees kirjutatud plakati sõnumile teisel juulil: “Taunime kokkuleppe rikkumist!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.