Aare Lepaste vanemahüvitisest: parem pool aastat varuks kui pool puudu

Aare Lepaste leidis aastal 2014 Kevadtormi ajal hetke, et jõuda Põlva Haigla sünnitusosakonda ja tutvuda enda lapselapse Sebastianiga.

Oh pühadevahe. Miks on meil riigis nii, et tarvitseb vaid kellelgi välja tulla mõttega, mis tõotab tulevikus pigem head, leidub kohe keegi, kes otsemaid hambad teravaks viilib, et veel enne arutelude käivitumist irooniliselt pureda.

Seda näitlikustamaks on ahelreaktsiooni käivitanud rahvastikuminister Riina Solman, kes hiljuti Maalehes ja äsja ka Postimehes jagas mõtteid perepoliitikast ning tõstis järgnevateks aruteludeks muu hulgas lauale plaani pikendada vanemahüvitise arvestamise perioodi järjestikuste sündide puhul seniselt kahelt ja poolelt aastalt kolmele.

Sellest piisas. Kohe järgnes leebelt öeldes noomiv ja Eesti perepoliitikat läbipõrunuks pidav Vikerraadio päevakommentaar Kaarel Tarandilt, kes lajatab pikemata: „Perepoliitika on Eestis juba paarkümmend aastat olnud üsna ühekülgne ja keskendunud eesmärgile saavutada Eestis eeskätt eestlaste sündide arvu suurenemine, kasutades selleks ühekäigulist masinat ehk pakkudes potentsiaalsetele sünnitajatele aina rohkem raha.“

Oma mätta otsast kaeduna ja ilmselt sõltuvalt ka sellest kui kõrge, lai või madal mätas, millelt maailmale vaadatakse, parasjagu on, saab ja võib kahtlemata igaüks kommenteerida ning arvustada mis iganes teemat. Iseasi on toon, kuidas seda tehakse.

Kui tulla tagasi ministri plaani juurde pikendada vanemahüvitise arvestamise perioodi poole aasta võrra, siis ütleb Riina Solman ajalehes Postimees ilmunud leheloos selgesõnaliselt, et tegemist on algusjärgus ideega, mistõttu ei saa seadusemuudatustest, mis vajaks riigieelarvest vähemalt 1,1 miljonit eurot, sugugi kindlas kõneviisis rääkida. Kõik sõltub sellest, mida arvavad teised valitsusliikmed kevadistel riigieelarve läbirääkimistel. Küll aga kinnitas Solman, et näiteks Isamaa ministrid ja Riigikogu fraktsioon on nimetatud plaaniga kursis ning avaldanud selles suunas liikumisele ka toetust.

Postimehes ilmunud teemakohases artiklis on ka ehe näide elust enesest. Jutt on 33-aastasest kahe lapsega emast, kelle esimene laps sündis aastal 2015.  Naine sai toona kuus 1200 eurot emapalka. 2018. aastal, täpsemalt kaks ja pool aastat ning kolm nädalat pärast esimest, sündis perre teine laps. Kuna ema vahepeal tööl ei käinud ning tema teise lapse sünd jäi seaduses paika pandud vanemahüvitise kahe ja poole aasta pikkusest arvestusest napilt välja, oli tema uus emapalk vaid 500 eurot kuus. Leheloos täpsustatakse: kui kahe sünni vahele jääb rohkem kui kaks ja pool aastat, sõltub hüvitise suurus sellest, kas ja kui pikalt ema vahepeal töötas ning kui suur oli ta töötasu, millelt tasuti sotsiaalmaksu. Kui ema polnud vahepeal tööl käinud, arvestatakse tema vanemahüvitis töötasu alammäära järgi, mis konkreetsel puhul oli 500 eurot kuus. Seega tähendas teise lapsega kolm nädalat «hiljaks jäämine» pereemale ühtekokku 12 600 euro suurust rahalist kahju. Märkimisväärne summa. Või vaidleb keegi vastu?

Samas Postimehe loos iseloomustab rahvastikuminister murekohta tabavalt kui «kahe ja poole aastase vahega saadud laste saamise pinget». Ebakõla on ministri hinnangul ka selles, et lapsevanem saab lapsehoolduspuhkusel olla kuni lapse kolme aasta vanuseks saamiseni, kuid vanemahüvitise arvestamisel on käigus poole aasta võrra lühem periood. Ometi näitab statistika, et mitut last soovivad pered otsustavad sageli seaduses loodud võimalusi kasutada, et vanemahüvitise suurus jääks kahe järjestikuse lapse puhul samaks. „Kui sellest kahest ja poolest aastast napilt üle minnakse, võib see perele suure lisastressi tuua. Kui soovime toetada perede soovi lapsi saada, siis ei ole see mõistlik,» põhjendas Solman Postimehele.

«Arvestades asjaolu, et esimesed lapsed saadakse üha hilisemas eas, ei saa laste vanusevahe väga pikaks venida,» osutas Solman veel teiselegi suundumusele tähelepanu. Edasilükatud sünnid võivad aga suurendada tõenäosust, et neid ei pruugi tulevikus tulla.

Kas plaan pikendada vanemahüvitise arvestamise perioodi järjestikuste sündide puhul seniselt kahelt ja poolelt aastalt kolmele kõnetab ka meie perekonda? Arvestades, et oleme abikaasaga n-ö kuldses keskeas, siis ilmselgelt mitte otseselt. Ent kõnetab ometi, sest meie lapsed on just praegu parimas eas, et anda vanavanemate ja mõistagi ka ühiskonna rõõmuks oma panus eesti põlve säilimisel ja uueks loomisel.

 

Eestlasi ei saa kunagi olema liiga palju. Just seepärast on juba eos hea iga algatus, millest kuuldes saavad pered tunda, et mitte vaid lähedased ja tuttavad, vaid ka hooliv riik on nendega. Parem pool aastat varuks kui pool puudu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.