Autor: Kalle Muuli
Isamaa valitsus 1992-1994
Koalitsioonilepe, mis tänapäeval valmib paljude töörühmade mitmenädalase ühispingutuse viljana, sündis 1992. aastal tulevase peaministri Mart Laari sülearvutis mõne päeva jooksul valdavalt tema isikliku näputööna.
Riigikogusse valitsuse moodustamiseks volitusi saama läks Laar siiski alles kuu aega pärast valimisvõitu, 19. oktoobril. Põhjus, miks esimese põhiseadusliku valitsuse moodustamine venis, oli uue võimuliidu soov viia kohe läbi valitsusreform ja moodustada valitsus juba uue, mitte nõukogudeaegse seaduse alusel. Uue seaduse kohaselt pidi riigiametnike hulk vähenema kolmandiku võrra. 18 ministeeriumist jäi alles 11 ja valitsuses võis olla kuni 14 ministrit. Toompealt pidi kaduma ka tohutu nõunike polster, mis ümbritses peaministrit ja dubleeris ministeeriumide tööd. Ideoloogilises ja riigiehituslikus plaanis kõige suurem muudatus oli aga ametnikest koosneva sõltumatu täidesaatva aparaadi ja poliitilise juhtkonna selge eristamine. Seni ametnikke juhtinud parteiliste aseministrite ametikohad kaotati ja aparaadi tööd hakkas juhtima poliitiliselt erapooletu kantsler, kes ei vahetunud koos valitsusega, vaid pidi kandma järjepidevust ka valitsuse vahetudes.
Noore peaministri trööstitu argipäev
19.oktoobril esines peaministrikandidaat Mart Laar riigikogus 23-minutilise kõnega ja vastas seejärel kaks tundi opositsiooni küsimustele. Riigi seisukord oli ikka veel nii vilets, et äsja allkirjastatud valitsusleppe majandusosa teine lause algas sõnadega: „Valitsuse esmamureks on Eesti rahvale toidu ja sooja tagamine, üritades hankida selleks välislaene ja tagastamatut abi.”
Kui 32- aastane Mart Laar Euroopa noorima peaministrina 22. oktoobril 1992 esimest korda üle oma kabineti läve astus, ootas teda väärika riigiameti asemel ees maavärina epitsenter, katastroofikolle, kus julgeolekupilt on majandushädadest palju hullem. Kaitsejõud olid olemas vaid nime poolest. Üksteisega vaenutsevad relvarühmitused ähvardasid riiki kodusõjaga. Maad terroriseerisid vene kurjategijate jõugud, mis pidasid omavahel päise päeva ajal lahinguid, õhkisid pomme ning põletasid maha söögikohti, mis ei tahtnud neile katuseraha maksta. Politsei oli võimetu allilmaga võitlema. Olukorra muutsid eriti pingeliseks lahkumismeeleolus Vene väed, mis olid üheks peamiseks konfliktide ja põrandaaluse relvakaubanduse allikaks.
Kaos panganduses
Samasugune kaos valitses majanduses ja rahanduses.17. novembril 1992 kuulutas Eesti Panga Nõukogu välja moratooriumi kolmele suurele pangale: Tartu Kommertspangale, Balti Ühispangale (UBB) ja Põhja-Eesti Aktsiapangale (PEAP). Kõik väljamaksed lõpetati ja raharinglus sisuliselt lakkas.
Kui Laar palus rahandusministril tutvustada endale tuleva aasta riigieelarve eelnõu, tõsteti peaministri lauale lihtsalt kaks paberivirna. Suuremas neist olid ametkondade rahataotlused. Teises, mitu korda väiksemas hunnikus olid kirjas riigi tulud. Kroonides mõõdetuna oli kahe paberipataka vahe peaaegu kahekordne: tulusid 3,5 miljardit, kulusid enam kui 5 miljardit krooni. Aga juba14. detsembril 1992, kõigest poolteist kuud pärast ametisseastumist seisis Laar taas riigikogu ees ja andis üle järgmise aasta riigieelarve eelnõu, mis oli sendi täpsusega tasakaalu aetud. Tulud 3 674 098 000 krooni ja kulud 3 674 098 000 krooni.
Ainult üks stsenaarium- kiired reformid
Tasakaalus riigieelarve oli Laari valitsuse esimene suur võit. See oli selge tunnismärk sellest, et Eesti on asunud otsustavate reformide teele. See sisendas usaldust, aitas kaasa välisinvesteeringute sissevoolule ja elavdas majandust.
Järgmine suur samm oli maksureform. 1993. aasta jooksul asendati kõik nõukogudeaegsed maksuseadused uutega. Kõige suuremaks saavutuseks oli ühetaolise 26- protsendilise tulumaksumäära kehtestamine nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele. Madal ühetaoline tulumaksumäär oli harukordne mitte ainult idast, vaid ka läänest vaadatuna. Paljud lugupeetud eksperdid ennustasid maksukoorma järsu vähendamise tõttu Eesti rahanduse kiiret kokkuvarisemist, kuid läks risti vastupidi. Maksureform lõi majanduse arengule soodsa keskkonna ja aitas jalule ka maksuameti.
17. novembril 1992, täpselt samal päeval, kui riiki vapustas kolme suure kommertspanga moratoorium, kuulutas Eesti valitsus välja esimese suurettevõtete rahvusvahelise erastamisvooru. Tuntumatest ettevõtetest pandi müüki Tartu õmblusvabrik Sangar, tekstiilitootja Mistra, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat, kommivabrik Kalev, endine Vene sõjatehas Baltijets, valgustitootja Estoplast, masinatehas Ilmarine, klaasitootja Tarbeklaas, lukutootja Vasar, autoteenindusfirma VAZ, Kreenholmi manufaktuur, Sindi tekstiilivabrik, Pärnu linakombinaat, Oru turbakombinaat, kummikuvabrik Põhjala, põllumajandustehas Võit jms.
Täie hoo sai erastamine Eestis sisse Isamaa viimasel valitsusaastal.
Kui 1993. aastal sõlmiti eelläbirääkimistega pakkumiste kaudu erastamisel 55 müügilepingut, siis 1994. aastal juba 214. Üldse erastati Laari valitsuse ajal, pisut vähem kui kahe aastaga, tublisti üle poole riigi suurettevõtetest. Säärane tempo oli teiste Ida-Euroopa maadega võrreldes harukordne.
Vene vägede väljasaatmine
Laari valitsuse viimaseks suureks tööks jäi Vene vägede väljasaatmine Eestist. Tartu ülikoolis ajakirjandust õppinud Jüri Luik oli saanud 26-aastaseks, kui tema õlule langes vastutus kõige tähtsamate läbirääkimiste eest, mida Eesti riik pärast Tartu rahu sõlmimist iial on pidanud. Kulus peaaegu kaks aastat ränka tööd, enne kui viimane vagun Vene sõduritega 31. augustil 1994. aastal Eestist lahkus.
See, et Laari valitsus suutis kaks aastat koos püsida, hulga reforme algatada ja mõne neist ka lõpule viia, oli omamoodi ime, sest juba õige pea pärast valimisvõitu tekkis Isamaa juhtide vahel lepitamatu riid, mis on ajalukku läinud Suure Isamaasõja nime all. Tagantjärgi on raske asjaosalistel endilgi öelda, millest tüli alguse sai. Üheks kurja juureks võib vast pidada seda, et Isamaa tuumiku moodustas humanitaaride sõpruskond, kelle seas polnud ainsatki majandusmeest. Nii tuli kutsuda ministriteks inimesi, kellel oli erakonnaga vähe pistmist olnud ja kes seetõttu paljudes erakonna juhtkujudes umbusku tekitasid.
26. septembril 1994 astus Laar viimast korda esimese põhiseadusliku valitsuse peaministrina riigikogu ette. Umbusaldusavaldusel oli 58 allkirja, teha polnud midagi – tema valitsus oli juba ajalugu. Kuid see on ajalugu, mille üle on meil kõigil põhjust uhkust tunda. Laari valitsus pani paika rööpad, mis määrasid Eesti suuna. Paljudest tol ajal sõnastatud ja kasutatud põhimõtetest on kinni hoitud siiani.
