Res Publica mõttekojast sai peaministri erakond

Autor: Kalle Muuli

Res Publica valitsus 2003-2005

 

Res Publica sündis juba laulva revolutsiooni ajal, 17. augustil 1989. aastal. Aga siis mitte erakonnana, vaid lihtsalt konservatiivide ühendusena, mõttekojana. 1989. aastal loodud ühendusse kuulus terve hulk hilisemaid Isamaa poliitikuid: Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt, Andres Herkel, Vootele Hansen jt.

Paleepööre toimus 1992. aasta jaanuaris, kui vahepeal varjusurma vajunud ühenduse võtsid üle noored poliitikahuvilised Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Tõnis Kons jt. Aastaid käisid nad koos Tallinna kohvikutes ja pidasid lõputuid mõttetalguid, lootes poliitikas kaasa lüüa parempoolsete erakondade ridades.

Noored nõudsid oma võimalust

Otsus asutada uus erakond sündis pärast 1999. aasta riigikogu valimisi, kui noortele respublikaanidele lõpuks selgeks sai, et Reformierakond ja Isamaaliit on parimal juhul valmis mõnda neist enda huvides ära kasutama, kuid ei hakka iial Res Publicas nägema võrdväärset koostööpartnerit.

Erakonna Res Publica asutamiskongress toimus 8. detsembril 2001 Rocca al Mare suurhallis.

Majasuurused plakatid ja uudne kommunikatsioon tõi tulemuse- Res Publica sai Riigikogus 28 kohta ja võis moodustada valitsuse.

2003. aasta parlamendivalimistel lubas Res Publica uut poliitikat loosungi all „Vali kord!“ ja sai riigikogus 28 kohta – täpselt sama palju kui valimised üle noatera võitnud Keskerakond. Res Publica esimees Juhan Parts sai peaministriks, valitsusse võeti ka Reformierakond ja Rahvaliit.

Res Publica valitsus kehtestas vanemapalga

Partsi valitsus astus ametisse 10. aprillil 2003. Kõige ambitsioonikamad olid uue valitsuse rahvastikualased eesmärgid. Selleks loodi rahvastikuministri ametikoht ja moodustati Eesti demograafilise olukorra parandamise komisjon, mille ülesanne oli ette valmistada programm demograafilise olukorra parandamiseks ja iibe tõstmise tegevuskava.

2003. aasta sügisel kiitis riigikogu heaks vanemapalga seaduse, mille kohaselt säilitati alates 1. jaanuarist 2004 ühele lapsevanemale tema palk 12 kuu jooksul pärast lapse sündi. Nii heldet sünnitusjärgset puhkust ei lubanud siis ega luba praegugi ka Eestist palju jõukamad riigid.

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ennustas kohe pärast seaduse vastuvõtmist, et järgmisel aastal sünnib tuhat last rohkem – neist 600 viljakusraviks eraldatud raha tõttu ja 400 vanemahüvitise ajel. Tol hetkel tundus see lootus liiga ilus, aga tegelikult oli see prognoos täpne. 2004. aastal nägi Eestis ilmavalgust 13992 last. Seda oli 956 võrra rohkem kui 2003. aastal. Juba kümme aastat polnud nii palju lapsi sündinud, vanemahüvitise eelsetel aastatel oli sündide arv püsinud pidevalt 13000 kandis või isegi madalamal.

Leidus neid, kes väitsid, et sündide arv oleks hakanud suurenema ka ilma vanemahüvitiseta, kuna elu läks järjest paremaks ja paljud naised olid majanduslikult keerulisematel aegadel sünnitamist edasi lükanud. Aga elu oli alates taasiseisvumisest pidevalt paremaks läinud. Elatustase oli ka 1990ndatel aastatel pärast krooni kasutuselevõttu kiiresti paranenud, ometi sündide arv siis hoopis kahanes järsult.

Sündide arv kasvas jõudsalt

2008. aastal sündis Eestis juba 16028 last ehk ligi veerandi võrra rohkem kui enne vanemahüvitise seadust. See jäigi rekordiks. Samal aastal alanud ränk majanduskriis lõikas sündide arvu suurenemise läbi, aga ka kõige sügavama kriisi ajal tuli igal aastal ilmale ikkagi veel paar tuhat last rohkem kui enne vanemahüvitise kehtestamist.

Nagu selgus 2008. aastal valminud Praxise uuringust, mõjutas vanemahüvitis kõige rohkem just kõrgharidusega naisi, samuti kasvas nende naiste osakaal, kes enne lapse sünnitamist käisid tööl. Kuigi seaduse arutelu ajal oli kardetud, et töötud ja asotsiaalsed naised võivad hakata vanemahüvitise saamiseks rohkem sünnitama ja lapsed seejärel hüljata, ei pidanud see kartus paika.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.