Kalle Muuli kirjutab oma arvamusloos pensioni II samba loomisel seatud eesmärkidest ja sellest, kas kehtiv pensionikindlustussüsteem neid eesmärke ka täita on suutnud.
Eesti Panga otsus analüüsida II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise mõju Eesti majandusele on kiiduväärt ettevõtmine. Nii suuri reforme tulebki analüüsida ja arutada võimalikult laias ringis.
Kahjuks jäi samalaadne mõjuanalüüs Eesti Pangal tegemata siis, kui riigikogu 2001. aastal kohustusliku kogumispensioni seadustas. Ka hiljem pole keskpank pidanud vajalikuks analüüsida II pensionisamba mõjusid majandusele ja rahandusele. Kindlasti oleks hea teada, kuidas on Eesti rahvalt sundkorras kokku korjatud 4 miljardi euro viimine välismaale viimine mõjutanud 17 aasta jooksul Eesti majandust, aga ka näiteks vanaduspensioni suurust ehk I sammast, kust pidevalt 4 protsenti sotsiaalmaksu II sambasse ära võetakse ja valdavalt Eestist välja viiakse
Riigikogu seadis 2001. aastal II sambale mitu tähtsat eesmärki, mis on kirjas seaduse seletuskirjas.
Esimene, kõige tähtsam eesmärk oli „individuaalse huvitatuse ja vastutuse suurendamine pensionisüsteemis“. Paraku on inimeste automaatne sundliitumine II sambaga viinud selleni, et paljud ei tea isegi seda, kas nad on teise sambaga liitunud, rääkimata siis sellest, et nad teaksid, millises fondis on nende raha, kui palju seda on, milline on tootlus ja kui suurt pensionit neile sellest tulevikus makstakse. Mingist individuaalse huvitatuse ja vastutuse suurenemisest polnud vähimatki märki enne seda, kui Isamaa algatas arutelu II samba vabatahtlikuks muutmise üle.
Teine tähtis eesmärk oli „keskmise pensioni asendusmäära languse vältimine ja pensionide ostujõu kasv“. Samuti seati eesmärgiks „poliitilise surve ja sõltuvuse vähendamine pensionisüsteemi suhtes“.
Nende eesmärkide kohta võib muidugi öelda, et 17 aastat on liiga lühike aeg nende täitmiseks. Aga fakt on see, et vähemalt seni ei ole teine sammas neid eesmärke isegi mitte osaliselt täitnud. Teise samba väljamaksed ei mõjuta praegu peaaegu üldse pensionäride elujärge ja võivad tulevikus seda isegi halvendada, sest need, kes on liitunud teise sambaga, hakkavad tulevikus saama väiksemat esimese samba pensionit kui need, kellel pole II sammast. Põrmugi pole vähenenud ka poliitiline surve esimesele sambale – viimastel valimistel lubasid erakorralist pensionitõusu peaaegu kõik suuremad erakonnad.
Kohustusliku kogumispensioni neljanda eesmärgina mainiti seaduse seletuskirjas majanduskasvu soodustamist. Just selle eesmärgi täitmist võiks Eesti Pank nüüd eriti põhjalikult analüüsida. Eesti inimestelt on iga kuu sundkorras kokku korjatud sisuliselt 6 protsenti sotsiaalmaksu (4+2). Peaaegu kogu see raha, 4 miljardit eurot on viidud välismaale, Eesti majandusest välja. Selle raha keskmine reaaltootlus on 17 aasta jooksul olnud üsna ümmargune null. 4 miljardit Eesti rahvale kuuluvat eurot on peaaegu tasuta olnud teiste riikide ettevõtete käsutuses, turgutamas sealset majandust. Kas see on tõesti mõistlik investeering?
Eesti majandusse on investeeritud kõigest kümnendik II samba rahast ja jutt sellest, et II samba vabatahtlikuks muutmine kahjustab Eesti majandust, on naeruväärne vale. Kui keegi tahab raha II sambast välja võtta, ei pea fondid müüma Eesti investeeringuid, vaid võiksid kõigepealt koju tuua välismaale viidud miljardid.
Seega – kohustuslik kogumispension pole seni täitnud ühtki eesmärki, mis loojad sellele seadsid.
Pensionäri vaatevinklist on lugu sama nukker. Maailma üht kõige kehvemat pensionifondide tootlust on pankurid seletanud seaduse piirangutega. Aga kohustusliku kogumispensioni kehtestamise ajal ei hoiatanud ükski pankur, et nii kõrgete haldustasude ja niisuguste investeerimispiirangutega ei saagi loota muud kui nullilähedast reaaltootlust. Vastupidi, siis loodi II sambaga liitujatele petlik mulje, et neid ootab muretu vanaduspõli.
Nüüd, 17 aastat pärast hallipäise Andrus Veerpalu reklaame peab pensionäril 100 euro suuruse pensioni saamiseks teises sambas olema 22 000 eurot. Praegu on selliseid inimesi kõigist liitunutest tühine hulk. Paarikümne aasta pärast on neid kindlasti rohkem, kuid ka siis oleksid nad ilmselt vähemuses.
See 100 eurot on praegu umbes viiendik keskmisest esimese samba pensionist. Esimese samba pension kasvab igal aastal indekseerimise tulemusena, aga teise samba 100 eurot ei kasva mitte sentigi. Seda ei indekseerita, see jääb kuni pensionäri surmani ikka sajaks euroks. Eesti Pank võiks oma mõjuanalüüsis välja arvutada, mida on 100 eurot väärt näiteks 20 aastat pärast? Või mitme aasta pärast moodustab teise samba 100 eurot mitte enam viiendiku, vaid kõigest kümnendiku esimese samba pensionist? Ja mida selle eest siis osta saab?
Mõistagi on pankadel suur huvi saada iga kuu 6 protsenti kogu Eesti sotsiaalmaksust tasuta enda käsutusse, ilma et peaks raha omanike ees vähimalgi moel vastutama. Miljonid eurod tasuta raha – kes seda ei tahaks?! Sellest ka kogu see pankurite vihane võitlus inimeste õiguse vastu ise otsustada, mida oma rahaga teha.
Täiesti võimalik, et kui inimesel pole tahtmist, huvi, oskust, kogemust, aega või head ideed oma raha investeerimiseks, siis ongi II sammas talle parim koht, kuhu raha koguda. Aga kõigepealt peab tal olema õigus ise otsustada, mida oma rahaga teha. See avab II samba konkurentsile. II samba fondidest saab siis üks investeerimisvõimalus paljude teiste kõrval ja fondihaldurid peavad siis oma klientide hoidmiseks hakkama lõpuks ometi nende raha kasvatama sel määral, et inimesed tahaksid oma raha just II sambas hoida, mitte aga sealt kabuhirmus põgeneda.
Kalle Muuli artikkel ilmus esmalt 10. septembri Postimehes.
Andrus Veerpalu reklaaminäona tuleks välja vahetada Eiki Nestori reklaamnäo vastu ja siis näeksime, kui õnnelikuks eripensionite korruptsioon ja rumalusesammaste juurutamine autoreid teeb.