Valimislubadustesse skeptiliselt ja umbusuga suhtumine on eestlaste seas omamoodi ajaviiteks. Varasem kogemus on lihtsalt näidanud, et tihtipeale ei üritagi erakonnad nendega oma reaalseid eesmärke näidata, vaid kasutavad neid ilukirjandusliku tõsiseltvõetavusega programme odavalt häälte saamiseks.
Seepärast pole ka imestusväärne, et need lubadused suuresti teostamata jäävad, kui erakond peaks võimule saama. Need, kes teavad et koalitsiooni nad nagunii ei jõua, on eriti „soodsas“ seisus, sest saavad kõige magusamaid õhulosse ehitada ning seejärel näpuga valitsuse poole viibutada ja rahvale öelda, kuidas elu ei saagi paremaks muutuda, kui just nemad juhthoobade juures pole. Üldjoontes kehtib valimislubaduste puhul tõde „suurem on parem“.
Rahandusministeerium teeb taaskord aga reaalsuskontrolli valimisplatvormide analüüsiga kõigi jaoks oluliselt lihtsamaks. Tähelepanuväärne on muidugi see, et analüüs tehakse üheskoos erakondade endiga. See võiks omakorda tähendada, et koostöös ekspertidega tullakse vähemalt ühe jalagagi maa peale ning üritatakse rohkem lubadusi suunata rahva elu parandamisele, mitte erakonna võimule saamisele. EKRE võib küll uhkelt kuulutada „Jõuka Eesti eest!“, kuid nende lubaduste kulusid arvestades käib nende lubaduste teostamine hoopis üle jõu. Neil on vähe hinnatava maksumusega lubadusi, kuid kõige lubadusete kogupaketi hinnasilt on kõige suurem. Isamaal on samuti vähe hinnatava maksumusega lubadusi, kuid kogumaksumus on koguni neli korda väiksem ja seega pakett ise realistlikum.
Polegi midagi imestada, et EKRE lubadused nii palju maksma lähevad, kui nende esimees rõõmsalt deklareerib, et raha on taastuv ressurss ja Kagu-Eesti esinumber lubab makse langetada ning kulusid suurendada.
Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, EKRE ja Keskerakond lubavad kõik tasuta raha. Kes lubab palga- või pensionitõusuks, aga rohkem hakkavad eestlased saama. Sisuliselt lubatakse meeletuid korduvaid väljaminekuid, kuid jätkusuutlikku sissetulekust katteallikat ei paista kuskil terendavat. Populaarseks on saanud arvamus, et lastes makse siit ja sealt paari protsendi võrra lõdvemaks, siis hakkab kodanik automaatselt kordades rohkem tarbima ning paariprotsendiline maksulangus tagab mitmetes sadades miljonites vaba raha, mida jagama hakata.
Kahtlemata, õpetajad ja pensionärid väärivad õiglast sissetulekut, kuid populistlik mäng nende häälte nimel ebareaalse ja vett mittepidava plaaniga on alatu.
Rahandusministeeriumi analüüs näitab, et lubaduste andmine on lihtne, kuid raha lugemine võtab mõnel erakonnal hinge kinni. Kõige suurem tõenäosus oma lubadusi täita on Isamaal ja Vabaerakonnal, kel pole pea kõrgel pilvedes ning kelle lubaduste kogumaksumus ning nende kateallikad realistlikud ja läbimõeldud. Tõsi, vabakate puhul jääb see paraku ainult paberile.
Valimislubaduste realiseerimise muinasjutulisus on pea alati inimestele mingilgi määral selge olnud. Pärast viimast rahandusministeeriumi analüüsi ei pea aga endale enam nende tõsiseltvõetavuse osas luiskama. EKRE, Keskerakonna, Reformierakonna ja sotside lubadustele peale vaadates võib lihtsalt tõdeda- see on puhas muinasjutt.
