Kui Hendrik Agur tuli kevadel ootamatult oma punakontserdi plaaniga välja, oli meil erakonnas päris tõsine diskussioon, kas ja kuidas saaks ta peale selliste seisukohtade avaldamist erakonnas jätkata. Oli neid, kes leidsid, et Isamaa (sel ajal veel IRL) erakonnas ei saa jätkata inimene, kes oma avalikes väljaastumistes läheb otseselt vastuollu tema väärtustega. Viimaste hulka kuulusin ka mina, pealkirjastades oma kevadise kommentaari nõnda: Hendrik, kui isamaalised väärtused enam ei sobi, siis tuleb kõrvale astuda.
Siis astus Agur ise sammu tagasi, möönis, et Tallinna pommitamise aastapäeva kuupäevavalik ja nõukogude atribuutika olid ebaõnnestumised, et tal mingit keskerakondlikku kokkumängu Mihhail Kõlvartiga polnud ja üldse ei tahtnud ta kuidagi oma koduerakonda kahjustada. Kuigi mitmed meist suhtusid Hendriku vastustesse umbusuga, jäi rahumeelne kooseksisteerimine siiski peale. Selgus, et skeptikutel oli kevadel õigus, see oli ajutine vaherahu.
Nüüd teatas Hendrik Agur, et lahkus Isamaast ja plaanib liituda Eesti 200-ga. See tuli väikese üllatusena, pigem eeldasime, et ta maandub Keskerakonna ridades. Möödunud sügisel peale kohalikke valimisi polnud Hendrik Agur rahul sellega, et IRL ei tahtnud Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Tema läbikäimine mitme Keskerakonna tipp-poliitikuga oli samuti kõigile näha.
Üheks tõukeks liituda veel erakonnaks sündimata Eesti 200-ga paistab olevat GAGi direktori toetus kakskeelsele koolile. Seegi on väärtuskonflikt, mis poleks võimaldanud Hendrik Aguril meie ridades pikalt tegutseda. Isamaa Kristina Kallase propageeritavad segakoole ei toeta, see on eestlaste jaoks väga ohtlik tee, mis viiks hoopis vene keele mõju laienemiseni Eestis.
Nüüdseks juba endist mõttekaaslast võib aga tunnustada selge sammu eest. Mõistes, et Isamaa väärtused talle ei sobi, astus ise erakonnast välja. Õhk sai mitmes mõttes puhtamaks.
