Kommunismiohvrite Memoriaal on nüüdseks õnnistatud paik, kus saame silitada hukatud lähedaste nimesid pilgu ja hellusega, sest kohta, kuhu nad võõral Siberimaal heideti, me ei tea, kirjutab Riigivanem Kaarel August Eenpalu lapselaps Anne Eenpalu
Kommunismiohvrite Memoriaal on nüüdseks õnnistatud paik, kus saame silitada hukatud lähedaste nimesid pilgu ja hellusega, sest kohta, kuhu nad võõral Siberimaal heideti, me ei tea. Teame vaid surmalaagrite nimetusi ja õnnelikumad meist on eluga tagasipääsenute käest mõnd üksikasja kuulnud.
Mina pole oma vanaisasid näinud, sest üks neist hävitati Sevurallagis ja teine Kirovi Vjatka vangilaagris. Õnneks tuli Vjatka laagrist eluga tagasi Jüri- Rajur Liivak, ainus kommunistide vastaskandidaat Nõukogude esimesel esinduskogu valimisel pärast riigipööret, kes emale Kaarel Eenpalu viimaste hetkede kohta enne kustumist rääkida oskas. Riigimehe viimased sõnad olid, et kas tõesti pole paremat korraldust.
Memoriaalil on hukatud ohvitseride ja riigitruude kaasmaalaste nimed, kes uskusid Eesti Vabariiki, oma riigi kaitsesse ja kodude kestmisesse. Oli suur viga oma riik ja vabadus käest ära anda. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest 27. septembril 1940.aastast loeme, et endise võimukandjate klassi ja kurnajate esindajad on ollused ning nendelt tuleb lisaks õigustele võtta ära ka kogu vara ja elamispind. Vaja on parandada tööliste ja töötava intelligentsi korteriolusid ning tagada elamispind Punaarmeele. Vastavaid määrusi hävitamiseks ja võõrandamiseks jagasid Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin ja Siseasjade Rahvakomissar Boris Kumm. Boris Kummi allkiri ilutseb viimasena Vjatka laagris hukkunud vanaisa toimikul. Kontroll hävitatud hingede üle oli täielik. Öeldakse, et aeg annab arutust ja silub haavad. Ohvitseride haavu, kellelt võeti võimalus kaitsta relv käes oma lähedasi, kodusid ja riiki, ei silu ega tasanda aeg. Hävitatud riigiesindajad kandsid allaandmise valu viimse hingetõmbeni. Küüditatud ja põrmu paisatud perekonnad kannavad südamevalu ja kommunistide sisendatud alanduse märki, sest nad kuulusid hävitamisele.
Kommunistide kättemaks on laienenud kolmandale põlvele, ometi ei tohi me anda ära oma mälu ja väärikust. Suur aitäh, et nüüd on paik, kuhu võime tulla lähedasi meenutama. See pole sümbol kodust lahkumisele, sest vabatahtlikult ei lahkutud. Kodudest kisti ja viidi väevõimuga püssitorude saatel. Pärast vabastamist anti allkiri, et lähemale kui 30 kilomeetrit küüditamise kohast elama asuda ei tohi. Nii polnud ka juttu kodu tagasisaamisest ja okupatsioon kestis liiga pikka aega.
Unistus ja unenäod oma kodust ja oma riigist olid südames ometi. Mõtete ja südamesoojusega otsime võõrasse mulda jäänud lähedaste nimesid…
