Eestis on poliitiline usalduskriis ja see väljendub ka parlamendi vastasseisus, mille puhul me oleme jõudnud olukorda, kus parlamendi töömeetodiks on muutumas sisulise parlamentaarse debati taandamine usaldushääletuste konveieriks. See ei ole asjakohane, see ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja see kindlasti halvendab ühiskonna efektiivsust ja lõhub usaldust.
Kuidas on võimalik poliitilisest vastasseisust väljuda? Ei ole alternatiivi poliitilisele dialoogile ja Isamaa on selle pidamiseks valmis. Poliitilise dialoogi lähtekohana peab see olema erakondade ülene, hõlmates nii opositsiooni kui ka koalitsiooni, ja see peab olema kantud ka arusaamast, et kõikidel osapooltel tuleb pingutada.
Augusti keskel saatsin ma kirja viie parlamendierakonna esimeestele ja pakkusin välja, et enne Riigikogu sügisistungjärku püüda saavutada minimaalne poliitiline kokkulepe parlamendi toimimiseks. Sellele oli koalitsiooniparteide poolt vastuseks vaikus. Ma sain aru, et kuigi sõnades ja, usun, heauskselt väljendasid oma valmidust kohtumiseks kahe väiksema koalitsioonipartei juhid, siis samas nad möönsid, et nad ei saa seda teha, kui koalitsiooni juhtpartei – võimuvertikaalis Reformierakonna esinaine – sellega nõus ei ole.
Alles kuu aega hiljem, kui parlament oli juba rakendunud, kogunes Riigikogu esimehe koosolekuruumi erakonnajuhtide arutelu ja see kestis tund aega. Erinevad erakonnad väljendasid oma seisukohti, kõikidel erakondadel oli oma erineva hoiakuga vaatenurk ja lepiti kokku, et kogunetakse uuesti, selleks et seda vastasseisu probleemi arutada. Sest dialoogile jõudmine, olgu ta inimestevahelistes suhetes eraeluliselt, olgu ta riikidevahelistes suhetes diplomaatias, olgu ta poliitilises vastasseisus, on tegelikult see, et on olemas ehe suhtluskanal ja minimaalne empaatia.
Kahjuks septembrikuu keskel toimunud kohtumine on jäänud viimaseks. Möödunud on kaks kuud ja selle aja jooksul on küll kohtunud ka teine parlamendi töövorm, Riigikogu vanematekogu, kuid on tegelenud kuluhüvitistega – nende nüanssidega, mis kindlasti vajavad ka vastuseid avaliku õiglustunde vaates, kuid ei ole keskse raskuskeskmega, mis puudutab poliitilise juhtimise kvaliteedi tagamist ja mis puudutab parlamendi toimimise tagamist. Ja see on ebamõistlik.
Isamaa ei toeta selle valitsuse poliitikat ja Isamaa ei toeta seda stiili, kuidas see valitsus teerullimeetodil oma poliitikat jõustab. See on põhjus, miks me hääletame valitsuse usaldusega seotud eelnõude puhul vastu. Sellepärast et valitsus on asetanud ka sisulised eelnõud pantvangikriisi, kus parlamendil on jäänud üks valik: kas olla poolt või olla vastu, kas usaldada seda valitsust või mitte.
Poliitilise usalduskriisi keskmes on peaministri isik, peaministri isiklik usalduskriis, tema usalduse kaotus. Jätkuvalt on üle kahe kolmandikku Eesti inimestest seisukohal, et ta peaks oma ameti maha panema. Aega on antud mitu kuud nii peaministrile kui koalitsiooniparteidele see küsimus seoses peaministri isikuga lahendada ja astuda esimene samm usalduskriisi lahendamisel peaministri ametist lahkumise näol. Seda aega on antud, aga seda aega on raisatud. Sellest johtuvalt tegi Isamaa läinud nädalal kõikidele parlamendijõududele ettepaneku avaldada peaministrile umbusaldust.
Valitsus kavatseb siduda ka tervikuna järgmise aasta riigieelarve eelnõu usaldusega. Me oleksime eelistanud sisulist debatti. See oli ka meie probleem, millega me osundasime EKRE massiivsele muudatusettepanekute ulatusele, mis tegelikult seda sisulist debatti ka teiselt poolt ahendab ja ei võimalda eraldi ettepanekutes langetada poliitikutel valikuid rahvaesinduses.
Üks nendest on seotud koolides töörahu tagamisega. Valitsus arutas õpetajate ettepanekuid kompromissiks ja kõikidel parteidel valitsuses on erinevad seisukohad. Puudub tegelik valmidus otsida kompromissi. Juhtimiskriis on jõudnud ka ühiskonnas sellisele küsimusele, mis enesestmõistetavalt tekitab stressi ja ei vasta ka laiemalt inimeste ootustele.
Võtame kokku. Isamaa ei toeta seda valitsust, sest selle valitsuse poliitika on ebakvaliteetne, ei laienda ühiskonnas usaldust või kindlustunnet ega stabiliseeri objektiivselt keerulistes olukordades ühiskonna ja majanduse toimimist, vaid destabiliseerib seda. Meie üleskutse kõigile poliitilistele jõududele on mitte jätkata seda stiili parlamendi toimimises, usaldushääletuse kaskaadi, vaid otsida poliitilist lahendust poliitilises vastasseisus.
