Mihhail Stalnuhhin on kogu oma poliitilise karjääri väitel loopinud Eesti riigi pihta süüdistusi fašismis. Seega pole tema väljaütlemises mitte midagi uut. Sellega järgib ta täpselt Putini režiimi liini süüdistada demokraatlikku maailma kõigis omaenese pattudes, fašismis ja russofoobias. See on Kremli stiil. Loodetavasti teeb ka Keskerakond vastavad järeldused oma liikme suhtes.
Stalnuhhini videoposti kohta kehtib hästi üks eesti vanasõna – lase sant lavale, pese selga ka. Tänulikkuse asemel kolib ta sind oma kodust veel väljagi. Täpselt nagu 1941 ja 1949. Näeme tema ülesastumises justkui Kremli jutupunkte, sooviga tekitada ühiskonda lõhesid juurde. Miks ta seda teeb?
1. Alanud on emissaar Stalnuhhini valimiskampaania, millel ei ole mingisugust ühisosa eesti rahva, keele ja kultuuri püsimaajäämisega. Otse vastupidi, meil on siin keeruline mingisugustki ühist platvormi leida. Kompromisse otsides okupatsioonivõimu ehk agressori sümbolite alles jätmise või nende taga nutmisega, saame me petta – oma väärtuste pinnalt me putinismiga läbi rääkima ei hakka. Kas selle käpiknukluse taga valmib veel mõni vihakõneline “kunstiline šedööver”, näitab aeg.
2. Stalnuhhini videopost on puhas putinismi väljendus. Las ta jääb nõukogude okupatsioonivõimu kummardamisega üksinda. Tal on võimalus nende sümbolite ette kummardama minna Venemaale, kus need meie riiki väevõimuga imporditi, et siinseid inimesi alistada. Valijad, olge teie aga nüüd tähelepanelikud – vaadake, kelle te eestimeelset Keskerakonna osa valides kingituseks kaasa saate!
3. Oma videopostituses on rahvaesindaja nuhelnud isiklikud probleemid ja hädad Eesti valitsuse kaela. See käitumine meenutab otseselt vene valitsuse tegevust, kes oma barbaarse ja verise agressiooni Ukraina rahva kallal nuhtleb ukrainlaste ja lääneriikide kaela. Loodan, et Eestis elavad muukeelsed inimesed saavad sellest aru, et selliste väärtuste pinnalt ei tohi mingisuguseid kompromisse teha. Barbar, mõrvar ja vägistaja, ükskõik, mis rahvusest, on kurjategija. Kurjategijatega me kompromisse ei sõlmi.
4. Tagasi ajalukku vaadates näeme, kuidas nõukogude okupatsioonivõim likvideeris esimese asjana 1940ndatel Eesti Vabariigi võiduka Vabadussõja sümbolid ja mälestusmärgid, eesmärgiga võtta eestlastelt ära nende mälu. Pärast iseseisvuse taastamist 1991a., on Eesti valitsus proovinud olla ilmselgelt mõistev ja lahke, jättes okupatsioonimonumendid puutumata. Seda heatahtlikust hakkasid vene valitsus ja saatkond peagi oma huvides ära kasutama. Kulmineerus see 2007.a pronkssõduri näitega. 2000ndate algusaastatel, eriti pärast ELi ja NATOga liitumist, hakati aasta-aastalt oma emissare Tõnismäe punamonumendi juurde kummardama saatma, kasutades sealjuures okupatsioonivõimu sümboleid, lindikesi ja punasõdurikostüüme; agiteeriti õpetajaid, kes lastega sinna suunati ning loodi sellega segaduses inimeste hingedes uut ärevust Eesti Vabariigi vastu. Aasta-aastalt kasvanud punaagitatsioonid päädisid lõpuks pronkskriisiga. Lõppes see valitsuse otsusega viia ebajumala staatusesse tõstetud monument koos langenute säilmetega kalmistule, kus peabki langenute viimane rahupaik olema.
5. Mul on üleskutse rahvasaadik Stalnuhhinile, jätke palun Eesti muukeelsed inimesed rahule! Nad väärivad riigis, kuhu nende eellased on segastel sõjaaegadel ja selle järgselt kodu loonud, vabadust ja võimalusi oma elu väärikalt elada, ilma teise riigi huvide survestava poliitilise sekkumiseta. Igal rahvusel on oma identiteet ja maa-ala. Eesti riigis, kus me koos elame, tuleb meie riigi identiteeti suhtuda aupaklikult ja mitte tarnida siia putinismi ilminguid selle erinevates vormides. Kui siia ongi jäänud teise riigi sümboleid, siis Eesti riigil on need õigus eemaldada. Teile jääb õigus minna punamonumente kummardama riiki, kus neid teiste riikide alistamiseks ja vene rahvusest inimeste hullutamiseks teadlikult vermitakse.
6. Punamonumentide küsimustes, millega alistati eesti rahvast, ei ole võimalik kirikut keset küla panna. Mõistan, et on inimesi, kes Eestis elades võivad tunda end sellepärast halvasti, kui punamonument ära võtta, aga mis siis teha?
Kas keegi küsis II MS-i järgselt Saksamaad denatsifitseerides, kas nad tundsid end halvasti, kui kogu natsisümboolika eemaldati ja kuritegelikuks kuulutati? Ei, sest mõrvarid, barbarid ja mõrtsukad ongi kurjategijad, Saksamaa võimud on erinevalt Vene võimust selle eest vastutuse võtnud ja vabandanud. Eestis on mõlemad totalitaarsete riikide okupatsioonid – nii natsi-Saksamaa, kui nõukogude Venemaa okupatsioonivõimud – üheselt hukka mõistetud ja nende sümboolikat meie riigis ei ülistata. Loodan, et eesti keelt kõneleval eesti kodanikul Stalnuhhinil on siiski mingi südametunnistus, mis mingis sopis võiks olla lojaalne oma riigile, kus ta elab.
7. Lõpetuseks teine rahvasuust pärit ütlus: kes teisele ütleb, see ise on! Stalnuhhini öeldu on vaenukõne ja mõeldud ühiskonna lõhestamiseks.
Kreml ütleb täna, et Ukraina tuleb denatsifitseerida ja paneb samal ajal seal toime etnilist puhastust. Mis puudutab ajalugu, siis Putini Venemaa kirjutab praegu mitte ainult II MSi, vaid kogu varasemat ajalugu ümber. Omastades ajaloos endale teiste rahvaste maa-alasid ja kirjutades nende linnad enda omaks. „Vastik, vastik, vastik“ – öeldi selle peale poliitnäitemängus „Pehmed ja karvased“.
