Solman: ülestõusmispühade puhul oodanuks valitsuselt enamat hoolimist, usaldust ja koostöös läbi mõeldud hübriidhendust 

Inimõiguste Instituut on teinud korduvuuringu elanikkonna meeleoludest ning vaadetest koroonapiirangute osas, viimane uuring avalikustati hiljuti. Selle kohaselt leiab üle kolmveerandi, et koroonaaja piirangud ei ole rikkunud kellegi põhi-ega inimõigusi. Koroonapiirangute vastased on vähemuses: vaid iga kuues arvas, et piirangud on nende inimõigusi rikkunud. Proportsionaalselt on võrreldes eelmise aasta lõpus tehtud küsitlustega negatiivseid vastajaid küll veidi enam, kuid ilmselt on vastuseid mõjutanud pikalt kestnud piirangud epideemia leviku peatamisel. Samuti sellest tulenev väsimus ja ebakindlus töö säilitamise osas või ka töökaotus, aga ka venekeelse inforuumiga seotud tarbimisharjumused. Piirangud on seadnud löögi alla paljude inimeste kannatuse kui vaimse tervise.

Varasematele kogemustele tuginedes ning inimeste vaimseid vajadusi silmas pidades palus mõni aeg tagasi Eesti Kirikute Nõukogu kaaluda õigeusu ülestõusmispühade puhul teenistuste ja usuliste talituste lubamist alates homsest, 2.maist. Valitsus sellele palvele vastu ei tulnud. Olen samas üsna kindel, et enamik Eesti kristlaskonnast samastub nendega, kes peavad koroonapiirangutest kinni, kannavad maske ja üldisi huve silmas pidavalt lähevad vaktsineerima.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAOK), kes on läbi ajaloo Eesti Vabariigi sündi toetanud ja selle eest kõvasti kannatada saanud, taotles koos teiste kirikutega piirangute leevendamise aja varasemaks toomist – sel nädalavahetusel alanud ülestõusmispühad on neile kõige tähtsamad pühad aastas. Liiati võimaldab kevadine ilm suuremat osa usulistest talitustest viia läbi piiranguid arvestavalt, sh välitingimustes. Peaproov kõigile kirikutele piirangutega teenistuste pidamiseks toimus jõulude ajal, kui eelmine valitsus lubas vaimse tervise kaalutlusel kontrollitud ja piirangute tingimusi täitvad teenistused.

EAOK ülempreester Isa Mattias Palli sõnul oli Metropoliit Stefanose seisukohaks siinjuures soov valitsust mitte kuidagi survestada. Just sellisena, riigivõimule lojaalsena ja koostööaldina tunnen kogu Eesti kirikut. (Igaks juhuks selgitus, mis on “kirik” – see ei ole pelgalt pühakoda või hoone, vaid kirik on ka kristlike koguduste struktuuri üldnimetus). Kristlikku vaadet suhetes riigivõimuga kirjeldatakse Piiblis, vt. Rooma 13: 1-7 salmini. “Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!”, ütleb kirjakoha seitsmes salm.

Eesti elanikkonnast on õigeusklikke 16 %, mis isegi kõrvalt vaadates tundub päris suur protsent. Kokku on maailmas paarsada miljonit õigeuslikku. Nii kui eelnevalt öeldud, on õigeusu eripära võrreldes teiste konfessioonidega asjaolu, et aasta suurim püha ongi ülestõusmispüha, mitte jõulud. Eesti elanikkonda vaadates austavad õigeusu traditsioone paljud eestlased, meie oma rahva osa. Ajalooliselt ja tänapäevalgi väga tuntud nende kommete järgijateks on setod, kes ongi alati olnud õigeusklikud. Kui Võromaal ja Petserimaal elavad nii võrokesed kui setod, siis võrokesed on pigem luterlased, setod aga õigeusklikud. Nad räägivad sarnast vana lõunaeesti keelt. Tartu-mulgi-võro moodustasid omal ajal ühtse lõunaeesti keele, millest järel on võro keel, mida räägivad ka setod. Setodest arvuliselt rääkides on tegemist mitmesaja väga aktiivse kodukoha kultuurihoidjaga kui nende väga laia passiivsema toetajaskonnaga.

Rääkides õigeusklike aasta tähtsamast pühast, siis nendel algab ülestõusmine juba täna, kui kogunentakse külade kabelite juurde, loetakse psalme, minnakse ristikäigule, millest võtavad osa kõik külaelanikud. See tähendab, et kõnnitakse ümber kiriku ristilippude ja muu atribuutikaga. See on suursündmus. Kui jõutakse kirikusse tagasi, hüüab preester keskööl: “Kristus on üles tõusnud!”, mille järel algavad pidustused vabas õhus. Kogu tuumürituse osa on võimalik täita 2+ 2 reeglit järgides. Kui valitsusel oleks teadmisi ja tahtmist, oleks siin olnud võimalik ühisosa leidmine ja kokkuleppimise koht hübriidlahenduse leidmiseks. Nii kui oli jõulude ajal, mil kirikud tulid inimeste vajadustele vastu, püüdes täita etteplaneeritud ja hajutatud tegevustega piinliku täpsusega etteantud reegleid.

Oleks siinkohal oodanud valitsuselt oma inimestega, keda ei ole mitte vähe – koos mõtlemist, kokkulepet, läbi arutamist ja lahenduse leidmist. Õigeusklike soovidele vastu tulemiseks tulnuks koostada vaid üksikasjalik plaan. Paraku on valitsuse ja kristlike arusamade vahel justkui kommunikatsioonihäire, kus inimeste vaimseid vajadusi ja kultuuripärandist tulenevaid traditsioone ignoreerides oli kõige lihtsam öelda “ei”, millega meie valitsus sel korral piirduski.

Sellised vaated kipuvad samastuma nõukogude koolist pärit õpetusega – ei sammugi tagasi. Ometi võiks valitsus olla abistaja, suunanäitaja, aga mitte käskija ja keelaja. Õigeusklike ülestõusmispühade puhul tasub veelkord üle rõhutada, et nende oluline osa on rongkäik ümber kiriku, mis toimub väljas vabas õhus, kus annab inimesi hajutada ja distantsi hoida. Kirikud on tunnistanud, et pühade pidamine kannab endas suuremat riskitegurit, kuid selle sündmuse nimel oldi valmis vastavalt pingutama.

Riik ja valitsus piirangute kehtestajana siiski vastutavad inimeste ees. Kirikutega koostöö mittetegemine siin küsimuses on kindlasti löök osa inimeste vaimse tervise pihta, kes on harjunud kirikus füüsiliselt hingejõudu ammutama, kellel on see vajadus südames. Meie kirikute ja koguduste senine praktika on näidanud, et viimase aasta jooksul on arvestatud kõigi ohutusmeetmetega ning harjutatud reeglitest kinni pidamist. Vaja on ainult usaldust.