Heiki Hepner: Tihti tahame, et ühed otsustaksid ja teised vastutaksid, kuid need asjad peaksid käima käsikäes.

Intervjuu viis läbi Ines Vapper | Foto: Taavi Liivo

Heiki Hepner: Tihti tahame, et ühed otsustaksid ja teised vastutaksid, kuid need asjad peaksid käima käsikäes

Heiki Hepner on ainuke akadeemilise metsanduse haridusega inimene Riigikogus. Seetõttu lahkasime intervjuus pikemalt ka keskkonna- ja metsandusvaldkonda puudutavaid küsimusi. Lisaks arutasime pikemalt kohaliku omavalitsuse rolli üle Eesti ühiskonnas. Hepneri sõnul ei teata Tallinnas paremini, kuidas Märjamaal, Võrus, Mäetagusel või Kärdlas elama peab. Ei saa olla nii, et ühed otsustavad ja teised vastutavad. Need asjad peaksid käima käsikäes.

Intervjuu viis läbi Ines Vapper | Foto: Taavi Liivo

Te saite 2019. aastal esmakordselt Riigikogu liikmeks. Kas oskate pärast üht aastat esile tuua mõned erinevused suhtumises või vaatenurkades võrreldes kogenumate kolleegidega?

Riigikokku tulles ei loonud ma illusioone ning piisava ülevaate siin toimuvast andis ka kaheksa aastat vallavanemana – seda muidugi kohaliku tasandi perspektiivist. Usun, et tänaseks tunnen end juba seadusloomes enam-vähem kindlalt. Ka kriisiolukord õpetas palju, ühest küljest olid kõik füüsilisest kontaktist ära lõigatud, teisalt oli vaja kiiresti reageerida ja kohati anda endast 150 protsenti.

Kahtlemata on värske pilk see, mis eristab kogenud olijaid värsketest oma valdkonna spetsialistidest.


Eks nii kipu olema, et uue organisatsiooniga liituja on alati veidi idealistlikum, mistõttu öeldaksegi, et aeg-ajalt on vajalik inimesi roteerida. Uutel tulijatel on oma selged visioonid ning organisatsiooniga liitudes algab nende nurkade lihvimine. Siin sõltub palju sellest kui tugeva inimesega on tegu – kas suudad mõned nurgad ise ära tasandada või nügitakse hoopis sind.
Riigikokku tulles võtsin endaga kaasa metsandus- ja keskkonnavaldkonna ning regionaalpoliitika ja maaeluteemad. Samuti olen kirglik omavalitsuste autonoomia eest seisja ja usun, et see on maaelu arengu taasäratamiseks oluline võti. Ma ei usu, et Tallinnas teatakse paremini, kuidas Märjamaal, Võrus, Mäetagusel või Kärdlas elama peab. Tihti tahame, et ühed otsustaksid ja teised vastutaksid, kuid need asjad peaksid käima käsikäes.

Ma ei usu, et Tallinnas teatakse paremini, kuidas Märjamaal, Võrus, Mäetagusel või Kärdlas elama peab.

Eelnevalt oli teil pikaaegne poliitikakogemus Kohilas ja Raplamaal. Kas hoiate veel kohalikul elul silma peal?


Tallinna sõidan Raplamaalt tööle igapäevaselt, sest oma kodus on alati parem ärgata ning selle nimel võin mõnel pealinna õhtusel koosviibimisel klaasi veini võtmata jätta.


Millised on olnud viimase aja suuremad arengud ning milliseid muutusi näete seal lähemas tulevikus?


Kohila vallas on järjekindlalt investeeritud infrastruktuuri. Teed on üheks prioriteediks aga praegu käib ka suurinvesteering vee- ja kanalisatsioonsüsteemide ehitamiseks Aespa-Vilivere aedlinnaku piirkonnas. Lisaks panustame haridusse – ehitasime algklasside maja ja jätkame investeeringuid gümnaasiumi vana osaga. Samuti oleme investeerinud lasteaedadesse ja lähiajal on algamas uue lasteaia ehitus Aespa aedlinnakus.
Kohila vald on elanikkonna suhtes kasvava trendiga ja pean kiitma kolmandat sektorit, kes kohalikku kultuuriellu väga palju panustab.


Kas võib väita, et kriis räsis tugevamalt just väiksemate piirkondade omavalitsusi?


Olles pidevas kontaktis Rapla maakonna kriisikomisjoniga, võib öelda, et Raplamaa vallad, politsei, päästeamet ja maakonnahaigla tegid väga head tööd. Ka Kaitseliit oli oma nõu ja jõuga abiks. Üldiselt ei ole ma täheldanud, et väiksemad omavalitsused oleksid suuremaid kahjusid kannatanud või halvemini hakkama saanud. Ka Raplamaa oma 33 tuhande inimese ja 4 vallaga tuli päris hästi toime.
Praeguses, viiruse näilise taandumise faasis, peame olema ettevaatlikud, et me ei jätaks tähelepanuta mõnda hooldekodu või ei kaotaks valvsust ürituste korraldamisel.

Haldusreformist on möödunud mõned aastad, omavalitsused on suurenenud. Kas praegu võib teha juba vahekokkuvõtte?


Usun, et haldusreform oli ühest küljest möödapääsmatu. Palju on arutatud, kas 5000 elanikku oli õige piir. Oma vallavanema kogemuse juures jõudsin arvutuseni, et ideaalne oleks 10 000 elanikku. Sellise elanike arvu juures annaks valla tulubaas parema tasakaalustatuse vallarahvale teenuste osutamisel, samas ei jää valitsejad rahvast väga kaugele. Raplamaal oli enne 10 valda, nüüd on 4. Usun, et esimesed 4 aastat kasvatakse kokku, järgmised 4 aastat kulub suuremate armide kadumiseks ja 8 aastaga moodustub juba identiteedilt ühtsem omavalitsus. Lihtsamalt läheb neil, kus liitumist juba enne haldusreformi jõustumist oodati.


Millise hinnangu reformile annate?


Reform ei ole lõppenud, sellega tuleb edasi minna. Peaksime leidma omavalitsustele parema rahastussüsteemi. Täna on ta liialt kinni üksikisiku tulumaksus. Ettevõtluse toetamine on liiga projektipõhine ja heale tahtele üles ehitatud. Ettevõtluse arengu seisukohalt on eriti oluline, et omavalitsuste tulubaas oleks seotud otseselt ettevõtluse edendamisega. Kui sul on kohapeal pakkuda tööd, jagub ka inimesi ja tekib raha, mille najal hoida ülal kultuuri, ehitada teid ja säilitada haridusasutustes heal tasemel õppekvaliteet.
Regionaalarengu seisukohtalt on olulised toimivad kommuniaktsioonid, teedevõrgustik ja kvaliteetne haridus. Olen kirglik maagümnaasiumide eest seisja ja leian, et koole, kus õpib 20-25 õpilast klassis, ei ole vaja minna lammutama lihtsalt tunde pärast, et midagi peaks muutma.

Ettevõtluse arengu seisukohalt on eriti oluline, et omavalitsuste tulubaas oleks seotud otseselt ettevõtluse edendamisega.

Kas riigipalgaliste töökohtade pealinnast välja viimine on olnud põhjendatud? 2019. aasta veebruari seisuga oli Tallinnast mõne aastaga välja viidud 830 töökohta – oli see oodatud tulemus? Kuidas läks SA Erametsakeskuse viimine Raplasse?


On poliitikuid, kes heitsid ette, et Rapla on Tallinnale kõigest 50 kilomeetri kaugusel ja see pole mingi töökohtade väljaviimine. 50 kilomeetrit on kolmveerand tundi autosõitu, kuid kohati paistab mulle, et Tallinna inimestel on tunne, et sealt Raplasse on poole pikem maa tööle kui Raplast Tallinna. Suur osa Rapla inimesi käib iga päev Tallinnas tööl ja see on elu normaalne osa.
Töökohtade Raplasse toomisega tekkis Märjamaa, Türi, Vändra, isegi Paide ja Pärnu-Jaagupi kandi inimestel võimalus käia tööl palju väiksema ajakuluga. Reform toob kõiki Eesti inimesi riigitöökohtadele lähemale. Ka Viljandi on hea näide, kus on suudetud kasvatada oma nišši rahvakultuuri valdkonnas. Raplat võiks minu nägemusel enim siduda just keskkonna ja maaeluvaldkonnaga. Selline kohalik eripära tuleks leida ka teistes Eesti piirkondades.


Te kirjutate ja võtate sageli sõna keskkonnapoliitika ja metsanduse teemal. Eestit on saatnud aastaid tulised vaidlused metsaraie küsimuses ning enne kriisi küttis enim kirgi just kliimadebatt.


Märgin kõigepealt ära, et olen fakti- ja teadmiste usku inimene. Ma ei kahtle meie Keskkonnaagentuuri metoodikas ega sea igapäevatöös kahtluse alla Statistikaameti fakte, isegi, kui mõni trend mulle ei meeldi. Sama metoodikat on metsade inventeerimisel kasutatud Rootsis sadakond aastat.


Kuidas peaksid inimesed neis orienteeruma? Keda raiemahtude küsimustes uskuda?


Üks valdkond, milles Isamaal on hea kompetents, on kindlasti metsandus. Meil on olnud kaks head keskkonnaministrit, kes pole tänagi kuhugi kadunud. Hetkel olen ma ainuke akadeemilise metsanduse haridusega inimene Riigikogus ja nii saigi võetud eestvedaja roll metsanduse toetusgrupi loomisel, et koondada metsandusest huvi tundvad saadikud. Kui mõtleme, et 50% Eesti pinnast on metsa all, siis seda kompetentsi ja toetust läheb kindlasti vaja.


Olgugi, et meil on sõna vaba, ei poolda ma emotsioonidele üles ehitatud debatte ei metsaraie- ega kliimaküsimustes. Eestis on väga heal tasemel akadeemiline metsandusharidus ja Eesti Maaülikooli loetakse selles valdkonnas 50 parema hulka maailmas. Olles Euroopa tippülikoolidega samal tasemel, ei saa väita, et meil Eestis ei teata asjast midagi.


Kas leiate, et peaksime metsandusküsimustes olema innovatiivsemad?


Metsanduses on kolm võtmesõna, milles otsida ühisosa: majandus, sotsiaal ja keskkonnakaitse. Ideaal peitub nende ühises toimes. Taburetist ei ole kasu kui võtame sellelt kaks jalga ära – nii ka metsanduses. Ei saa arvestada ainult ökoloogilisi mõjusid ja arvata, et nii ehitame ideaalühiskonda. Ka vastupidi see ei toimi. Soome on suutnud leida tasakaalu ja võib öelda, et nende riik ehitatigi metsast ülesse. Arvestati mõju riigi majandusele ning teadmiste lisandumisega on tulnud ka ökoloogiline teadlikkus ja innovatsioon.

On omamoodi traagiline, kuidas meie president näitas riigi sajandal aastapäeval rahvale lapsi pimeduses taga ajavaid harvestere ja Soome tutvustas esileedile kasest tehtud imeilusa kleidi valmimise protsessi, kus ka metsa raiel oli oma roll.

On omamoodi traagiline, kuidas meie president näitas riigi sajandal aastapäeval rahvale lapsi pimeduses taga ajavaid harvestere ja Soome tutvustas esileedile kasest tehtud imeilusa kleidi valmimise protsessi, kus ka metsa raiel oli oma roll.

Mis te arvate, miks on nii läinud?


Nõukogude ajal me ei tahtnud, et meie metsa veetaks Venemaale. Seega läksime ja rääkisime, et meil on nii eriline mets, seda tuleb hoida, tooge meile Siberist puitu – ja toodigi! Samuti ei raiutud nõukogude ajal suuremate teede ääres metsi. Seda mitte vaate pärast, vaid selleks, et imperialistid ei suudaks ülevalt tuvastada, mida nõukogude rahvas teedel veab. Riigi taasiseseisvumisel saime tänu sellele arvestatava ressursi, millega oma riiki üles ehitada. Paraku tõi nõukogude aeg kaasa ka võõrdumise metsade majandamisest.
Usun, et metsandusinimesed peavad mõtlema nii majandus- kui looduskaitsekontekstis. Täna viime me paberipuitu Soome, sest ei taha siin seda töödelda, kuid samas oleme valmis minema tõstukijuhiks seal asuvasse tselluloositehasesse. Me lõikame sellega ära võimaluse majanduskasvuks ja innovatsiooniks ning siis kirume riiki, miks see ei panusta piisavalt teadusesse ega arenda oma inimeste heaolu.


Valmisretsepti, kuidas Eesti rahvast neis küsimustes ümber veenda, mul mõistagi ei ole. Oleme kaitsealuste metsade osakaalult Euroopa absoluutses tipus ja meie sõnum Hollandile, Prantsusmaale, Saksamaale, aga miks mitte ka Hiinale, Indiale ja Venemaale võiks olla, et proovige metsahoius jõuda Eesti taseme lähedale ja uskuge, maailm on pärast seda parem paik.

Meie sõnum Hollandile, Prantsusmaale, Saksamaale, aga miks mitte ka Hiinale, Indiale ja Venemaale võiks olla, et proovige metsahoius jõuda Eesti taseme lähedale ja uskuge, maailm on pärast seda parem paik.

Milliseid on peamised mured hetkel metsanduses? Kas kriisi mõjud avalduvad ka selles sektoris?

Kriis on tänaseks jõudnud kahtlemata ka metsandusse. Ma arvan, et see võimendub sügiseks ja seda just tootmise poolelt, sest tarbimine väheneb, samuti ka ümarpuidu hinnad – viimane puudutab just metsaomanikke. Uus kogemus on, et piiride sulgemisega seoses ei saanud inimesed liikuma. Kuna puidusektor on Eesti ekspordi üks eestvedajaid, on kriisi mõjud märkimisväärsed.

Teine probleem Eestis on üraskirüüste, mis ei ole üksnes majanduslik probleem, vaid ka ökoloogiline, sest ära kaob suur hulk kuusikuid. Me vaidleme kirglikult selle üle, kas kuuske võib 100 000 tihumeetrit aastas rohkem raiuda, kuid samas suhtume ükskõikselt miljonite tihumeetrite ulatuses metsade hävimisse üraskirüüste tõttu.

Lõpetuseks. Kas Riigikogu liige on kõigest „kummitempel“ või on midagi võimalik ära teha ka siis kui oled Riigikogus alles uustulnuk?

Olen tundnud, et metsanduse ja maaelu jaoks olen juba täna suutnud aastaga palju ära teha. Arvatakse et riigikogulase tööks on saalis nupu vajutamine, kuid sisuline töö käib vastupidiselt just fraktsioonis ja komisjonis. Seal tood välja julgelt oma seisukohad, argumenteerid ning otsid liitlasi.

Ma pole ka kogenud, et Riigikogu teeks otsuseid valitsuse ettekirjutusel. Meie 12 fraktsiooni saadikut on kõik oma ala spetsialistid. Minu kõige tugevam valdkond on  metsandus ja looduskeskkond, kellelgi teisel majandus või haridus.  On olnud kirglikke arutelusid ja vaidlusi nii koalitsioonipartneritega kui omavahel ja lõpuks pead hingerahu tagamiseks jõudma kõigis küsimustes ka endaga kokkuleppele, mis on vahel veel kõige raskem.

Lõpuks pead hingerahu tagamiseks jõudma kõigis küsimustes ka endaga kokkuleppele, mis on vahel veel kõige raskem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.