Kui Riigikogu liikmed ei taha neile usaldatud otsustusprotsessi lõpuni viia ja nõnda oma mandaati realiseerida, siis paratamatult kasvab Vabariigi Valitsuse roll seadusandlikus protsessis, kirjutab Riigikogu esimees .
Te olete kindlasti kuulnud väiteid, et Riigikogu liikme roll on iseseisvuse taastamisest saati aina kahanenud. Suisa nõnda, et Riigikogu on sageli nimetatud kummitempliks, mis valitsuskoalitsiooni eelnõud ilma reaalse debati ja sisulise panuseta kinnitab. Riigikogu liikmed kaotavad nägu ja seadusandlik võim koondub aina enam erakondade ja ministeeriumide kätte.
Kui vaadata Riigikogus menetletud eelnõude viimase kahekümne aasta statistikat, siis on seadusloome initsiatiivi nihkumine Riigikogus vabariigi valitsusele selgelt näha. Kui Riigikogu XI koosseisus lähtus vastuvõetud eelnõudest Riigikogust (liikmetelt, fraktsioonidelt, komisjonidelt) 30 protsenti eelnõudest, siis Riigikogu XIII koosseisus juba ainult 15 protsenti. Parlamentaarne initsiatiiv taandub ja asendub valitsuse/ministeeriumide diktaadiga. Muide, esimeses taasiseseisvumise järgses koosseisus oli see protsent 35,5. Pole siis ime, et poliitmaastikuga seotud folkloori on tekkinud uus kangelane – süvariik.
Obstruktsioonist, mis esialgu võib tunduda demokraatia pidupäevana võib saada hoopis esindusdemokraatia matus.
Mõneti on see protsess arusaadav, igati loogiline – põhjusteks Euroopa Liiduga liitumine, seadusruumi ülesehitamine ja seadusruumi avardumine mõõtmeni, milles Riigikogu suudab oma muutumatuks jäänud struktuuriga aina vähem kaasa rääkida.
Viimase kuu parlamentaarne debatt on olnud tuline, kõne all on abielureferendumi eelnõu ja ühe või teise riigikogu liikme valikutsest on nii komisjonides kui saalis sõltunud päris palju. Taas tundub, et ka parlamendil on riigielus roll – ühtede arvates abielu institutsiooni säilitamises, teiste arvates soorollide kaotamises.
Antud eelnõu menetluskäigu teeb eriliseks see, et tegu on Riigikogus algatatud eelnõuga, mida valitsus ei saa läbi suruda pannes eelnõud hääletusele usaldushääletuse kontekstis, mida on varem korduvalt kasutatud obstruktsiooni ületamiseks.
Lugu läks keeruliseks? Tegelikult on asi lihtne:
- seaduse algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja Vabariigi Valitsusel;
- Vabariigi Valitsuse eelnõusid saab obstruktsiooni ületamiseks siduda usaldushääletusega;
- Riigikogus algatatud eelnõu puhul saab obstruktsioon olla teoreetiliselt lõputu, piirid on kompamata.
Obstruktsioon kui meetod parlamentaarses debatis pole midagi ülemäära erilist, vähemalt esmapilgul. Suunates usaldushääletusele on sellel mõneti reaalsuse kontrolli roll. Teisalt taandab eelnõu menetluskäigu lõputu pidurdamine Riigikogu enese sisulisest otsustusprotsessist. Sel juhul on tegu justkui pahaste laste malemänguga, kus kaotamise vältimiseks on ühe osapoole arvates mõistlik laud kogemata ümber ajada.
Kindlasti on palju neid, kes näevad, et selline kompromissitu võitlus on väärtus iseeneses. Ikkagi efektne, kas pole. Ent kaotajaks jääb siin esindusdemokraatia. Kui Riigikogu liikmed ei taha neile usaldatud otsustusprotsessi lõpuni viia ja nõnda oma mandaati realiseerida, siis paratamatult kasvab Vabariigi Valitsuse roll seadusandlikus protsessis.
Teoorias piisab obsturktsiooni loomiseks kahest riigikogu liikmest, halvemal juhul kahest äraostetavast Riigikogu liikmest.
Kui parlamentaarne otsustusprotsess taandub otsustamise vältimisele, siis on valitsuskoalitsioon sunnitud otsima teed, kuidas rahvahääletuse eelnõud teisiti menetleda, olgu selleks siis näiteks Rahvahääletuse seaduse muutmine. Miks? Taas, Riigikogus algatatud seaduse puhul pole usaldushääletus võimalik ja Rahvahääletuse seaduse järgi saab rahvahääletuse eelnõud algatada vaid Riigikogus. Ometi pole see hea lahendus, obstruktsioon tuleks lõpetada juba põhiseaduskomisjonis.
Riigikogus algatatud seaduseelnõusid saab kes iganes riigikogu liikmetest obtstruktsiooniga nullida – kui traditsioon on loodud, džinn on pudelist väljas, katsu sa teda sinna tagasi toppida. Teoorias piisab obsturktsiooni loomiseks kahest riigikogu liikmest, halvemal juhul kahest äraostetavast Riigikogu liikmest. Nõnda on tegu juba otsese julgeolekuriskiga. Seadusloome tempo pidurdamise ohuna on see risk olemas ka Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõude puhul.
Nõnda kujuneb obstruktsioonist, mis esialgu võib tunduda demokraatia pidupäevana, hoopis esindusdemokraatia matus. Kuuleme veel rohkem väiteid, et kui Riigikogu ei suuda otsustada ja esindada, siis peab seda tegema rahvas otse. Tasub meelde tuletada, et surve abieluküsimuse rahvahääletusele viimiseks algas just ebaõnnestunud parlamentaarsest protsessist, mis viis Kooseluseaduseni, mis tänaseni on justkui vastuvõetud, aga samas ei ole ka, kuna rakendusaktide tarbeks ei jagunud hääli. Kooseluseaduse algatajad tekitasid teadlikult olukorra, mis viis ühiskondliku lõheni ja kahjustas Riigikogu mainet nii kooseluseaduse vastaste kui teotajate seas. Riigikogu, mis langetab poolikuid otsuseid pole just väga usaldusväärne.
Praeguse valitsuse vastu on kõlanud üksjagu süüdistusi kuni demokraatia õõnestamiseni välja. Antud juhul ei ole kahtlustki, demokraatiat õõnestab opositsioon. Niisiis, head kolleegid Riigikogus, lõpetage obstruktsioon, et saaks selle küsimusega edasi liikuda ühiskondliku lõhe ületamis suunas.
