Isamaa esimees Urmas Reinsalu kohtus teisipäeva hommikul Kadriorus Vabariigi Presidendi Alar Karisega, et rääkida poliitilisest vastasseisust ja Eesti majanduse olukorrast.
Reinsalu rõhutas kohtumisel presidendiga vajadust sõlmida erakondade ülene riikliku majanduskasvu lepe, mis keskendub riigi konkurentsivõime priotiseerimisele, ettevõtlusorganisatsioonide tegelikule kaasamisele seadusloomes, riikliku bürokraatia vähendamisele ning pikaaegselt prognoositavate energiahindade tagamisele.
„Eesti majanduse väljavaated on halvad. Seda tõestas ka värske Statistikaameti analüüs, mis näitas tänavu kolmandas kvartalis süvenevat majanduslangust. Riigi poliitilised juhid peavad vaatamata poliitilisele kriisile pingutama selle nimel, et sõlmida ühistel alustel kokkuleppe, millega pakkuda praegusel ebakindlal ajal Eesti ettevõtetele kindlustunnet,“ sõnas Reinsalu pärast presidendiga kohtumist.
Isamaa esimehe sõnul tuleb erakondadel ühiselt määratleda baasväärtused Eesti majandusele uue tõuke andmiseks ning kuulata ära ettevõtlusorganisatsioonide soovitused, mis peegeldavad tegelikku olukorda majanduses ning rahvusvahelises konkurentsis.
Ettepanek rahvuslikuks majanduskasvu leppeks
Eesti vajab majanduse arenguks uut narratiivi. 30 aastat on olnud taasiseseisvunud Eesti majandusarengu põhinarratiiv õigusriik, vaba ettevõtlus, usk avatud turgudesse, efektiivne riigiaparaat, konkurentsivõimelised sisendid, geograafiline asukoht ning kiire oskus rakendada innovaatilisi tehnoloogiaid. Paljud neist teguritest enam ei toimi. Vajame ühist jõupingutust et sõnastada uus elujõuline majandusnarratiiv: mis on Eesti majandusarengu võti ning miks on Eesti hea koht investeerimiseks.
Selles loogikast tulenevalt on asjakohane välja töötada ja sõlmida koos ettevõtlusorganisatsioonidega erakondade ülene majanduskasvu lepe.
Ebakindlal ajal oleks täiendav kindlustunde tagatis kõigi poliitiliste jõudude koostöö baasväärtuste kokkuleppimisel, millest lähtuvalt riigi majandusarengut soodustatakse.
Milliseid printsiipe peaks majanduskasvu lepe sisaldama?
Esiteks, riigi konkurentsivõime tuleb muuta esimeseks prioriteediks. Kõik riigi otsused, siseriiklikud või ELi tasandil peavad kaitsma ja parandama konkurentsivõimet. On vajalik läbi viia kiire majandussektorite konkurentsivõime analüüs ning selle põhjal kujundada strateegiad konkurentsivõime tõstmiseks.
Teiseks, koostöö riigivõimu ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel peab olema sisuline, kõikehõlmav ja tegelik. Ettevõtluskeskkond peab olema stabiilne ja etteennustav. Selleks tuleb järgida kõike õigusakte ja häid tavasid, mis 30 aasta jooksul on hästi töötanud. Lisaks peab ettevõtluse ja riigi koostöö minema uuele tasemele. On vaja ühist visiooni Eesti majanduse tugevustest ja võimalustest.
Kolmandaks, riigi toimimine vajab sisulist reformi ja debürokratiseerimist. Kõik viimase kümne aasta katsed vähendada bürokraatiat ning tõmmata kokku riigiaparaati on liiva jooksnud. Tegelikult on bürokraatia ja administratiivne koormus kogu aeg kasvanud. Osaliselt on selle põhjus pidevalt kasvavad nõuded ELi tasandil. Eesti pole suutnud piisavalt kaitsta väikeriigile kohaseid reegleid.
Majanduse edu tagab initsiatiiv ja vabadus. Vabadus on alati koos vastutusega. Avalik sektor peab toetama majandust, mitte seda takistama.
Neljandaks, riigi rahanduse juhtimine vajab muutmist ning eurotsooni põhimõtteid arvestades uut vaadet. Riigi rahandus peab olema korras, kuid Eesti riik peab suutma targalt tegutseda, arvestades eurotsooni liikme võimalusi ning riigi arengu vajadusi. Maksudega ei tohi mängida ning maksurahu tuleb taastada. Majanduskriisi ajal peab riik suutma tegema kontratsüklilisi investeeringuid. Kui riik on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, siis tuleb neid otsuseid korrigeerida. Riigireform peab sisaldama reaalseid kulude kärpeid.
Viiendaks, rohepööret ei tohi teha meie konkurentsivõimet lammutades. Eesti on juba heaks kiitnud terve rida rohepöörde ELi tasandi õigusakte ning võtnud kohustusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Süveneb arusaam et need on ebarealistlikud, plaanimajanduslikud, ettevõtlusvabadust pärssivad ning kogu kulukoorem langeb inimestele ja ettevõtlusele. Vajame selles osas selgust, ning vajadusel teemade ausalt ELi tasandil uuesti tõstatamist. Ettevõtjad vajavad prognoositavast ning kogu ühiskond peab enne paradigmaatilise mõjuga otsuseid omama tegelikku arusaama, mis juhtub, millised on alternatiivid ja kes selle kinni maksab. See pole isoleeritult üksnes Eesti probleem.
Kuuendaks, Eesti energeetika vajab tegelikku pikaajalist plaani, mis tagab konkurentsivõimelise ja varustuskindla elektri. Eesti elektrijulgeolek on olnud hästi tagatud, Eesti on olnud elektrit eksportiv riik ning hind on olnud pikaajaliselt prognoositav. Üksnes investeeringud taastuvatesse ja ebastabiilsetesse elektriallikatesse ei taga varustuskindlust ega konkurentsivõimelist hinda.
Seitsmendaks, Eesti majandussektorid vajavad hoolikalt ja targalt disainitud partnerlust riigiga. Eesti majandusstruktuur on mitmekesine. Üks sektor täiendab teist, kuid sektorite väljakutsed ja ka potentsiaal on vägagi erinevad. Peame süsteemselt soodustama meie tööstuse kasvuvõimet ning andma meie majandussektoritele prognoositavuse ettevõtluspoliitika, hariduse, teaduse ja innovatsiooni vallas.
Kaheksandaks, ELi rahad peavad olema kiiremini rakendatavad, tegelikult majandusarengut toetavad ning riigi investeerimispoliitika taristusse prognoositav.
