Käesoleval esmaspäeval tegi Urmas Reinsalu viimaste ülesannete seas Eesti Vabariigi välisministrina Euroopa Liidu välisministrite nõukogul ettepaneku kehtestada Aleksei Navalnõi vahistamise eest vastutavatele isikutele üleeuroopalised sanktsioonid. Lisaks Eesti esindamisele ÜRO Julgeolekunõukogus jäid eduka välispoliitika märgina maha mitmed teisedki tipphetked. Samuti tõstatas Eesti julgeolekunõukogus esimese riigina ka koroonaviiruse pandeemia ülemaailmselt riikide koostööd ja sekkumist nõudva probleemina.
2020. aastal seadis poliitilise agenda ennekõike koroonaviirus. Kevadel andis Eesti Päevaleht teile lausa hüüdnime „doktor Reinsalu“, kuidas te hindate valitsuse tööd tervisekriisi ületamisel tervikuna? Kas meil läks pigem hästi või halvasti?
Algus oli nii kriisi juhtimise mõttes kui kogu rahva heaolu silmas pidades väga raske, sest ei olnud valdkonda, mida see kriis poleks räsinud. Kui öelda praegu, et selle kriisiga võitlemises on läbi esimene poolaasta, siis suutsime selle aja läbida kõige olulisemas indikaatoris enamikus teistest Euroopa riikidest edukamalt – see puudutab just madalat suremust. Me saime hakkame eelmisel aastal ja mul pole kahtlust, et saame hakkama ka sel aastal. Ka valitsuse laua taga oli minu sõnumiks mitte kõhelda, kui on vaja teha olulisi otsuseid kõigis küsimustes, mis puudutab selle kriisi ületamist nii töökohtade säilitamises kui tervisemeetmete rakendamises.
Mida arvate uue valitsuse plaanist rakendada piiranguid üle-eestiliselt?
Selle soovituse andis juba mitu nädalat tagasi Tervisenõukoda ja ma usun, et selles on tugev tõenduspõhine loogika, sest viiruse levik on eelmise aasta lõpul langetatud otsuste tulemusena tugevalt aeglustunud Harju- ja Ida-Virumaal, kuid muudes piirkondades näidanud tõusvat trendi, mistõttu peame täiendavaid meetmeid ka ülejäänud Eestis.
Me oleme möödunud aasta jooksul kasvatanud oluliselt oma mõjukust maailmas ja see on otseselt konverteeritav meie julgeolekusse – Urmas Reinsalu
Välisministeeriumi õlgadele langes paljuski ka välismaale lõksu jäänud inimeste toetamine. Eestlaste koju toomine kevadel kulges kõrvaltvaatajate hinnangul tunduvalt koordineeritumalt kui aasta lõpul, mil tuli eestlased Ühendkuningriikidest koju tuua. Eesti otsustas erilende mitte korraldada – põhjuseks uute tüvede levik. Kas uus reaalsus on see, et tulevik on tume ja eestlaste võimalus vabaks liikumiseks maailmas jääb järjest väiksemaks?
See on risk, kuid ma tahaksin loota, et viirus taandub ilmade soojenemisel meie kontinendil vähemalt suveks ning sügisest oldaks suudetud vaktsineerimist laiaulatuslikumalt ellu viima ja meie reisimisvõimalused, vähemalt Euroopa piires, saavad taastuda. Ühendkuningriigist korraldasime evakuatsioonilende, tegime ühe lennu Läti abiga Riia kaudu, kus oli arvestatav hulk eestlasi ja ühe lennu tegime mullu detsembri lõpul ka ühe lennu Londonist Tallinna. Nagu näitas hilisem kogemus, siis rangemad isolatsiooninõuded, mida Ühendkuningriigist tulijaile rakendasime, olid tarvilikud, sest naasnute seas olid ka kolm mutantviirusega nakatunud inimest.
Ka praegu kehtib Ühendkuningriigist tulijatele täiendav kohustus teha kuni 72 tundi enne Eestisse saabumist COVID-19 test, mille tulemus peab olema negatiivne. Samuti rakendub Ühendkuningriigist saabujatele 10-päevane eneseisolatsiooni kohustus. Eneseisolatsiooni perioodi on võimalik lühendada, kui lisaks esimese testi negatiivsele tulemusele on ka seitsmendal päeval pärast saabumist tehtud kordustesti tulemus negatiivne (toim.).
Kas usaldusmeetmed Soomega võiksid ette näha midagi sarnast, et üldse pendelränne viiruse kõrgleviku ajal saaks taastuda?
Tähtis on tagada töörändajatele võimalus edasi-tagasi liikumiseks, sest vastasel juhul oleme silmitsi tõsise humanitaarkriisiga. Testimine võiks enne Soome tagasiminekut toimuda Eestis – sellega vähendataks võimalike riske ka Soomele. Ühtlasi tuleks töörändajate liikumise tagamiseks kaaluda sarnaseid reegleid nagu kolmandatest riikidest tulijatele, kus viiruse levik on kõrgem: Eestisse saabudes peaks vältima ülemääraseid kontakte ja tegema kaks testi, kui siia jäädakse 7-ks päevaks või kauemaks.
Te olete kindlasti selle pandeemia peale ka vihane. Jäid ju seetõttu tagaplaanile, mitmed välispoliitika tipphetked. Mida andis Eestile võimalus olla 2021. aastani ÜRO Julgeolekunõukogu liige?
See periood, paradoksaalsel moel just pandeemia tõttu, kus inimesed ei saanud liikuda, asetas Eesti diplomaatia kõrgklassi. Me oleme möödunud aasta jooksul kasvatanud oluliselt oma mõjukust maailmas ja see on otseselt konverteeritav meie julgeolekusse. Julgeolekunõukogu perioodil suutsime ka maailmadiplomaatias pretsedente, kus kümnete riikide osalusel toimusid julgeolekunõupidamised tänu meie digitaalsetele lahendustele.
2019.a juunis, mil see võimalus meile osaks sai, ütlesite, et tegemist on Eesti diplomaatia suurpäevaga – kas meie ootused said nende aastatega täidetud ja Eesti tuntus maailmakaardil tõusis? Millised olid meie suurimad saavutused?
Me suutsime oma agenda täielikult rakendada, seistes vastu Venemaa võltsajaloo narratiivile seoses 9. maiga. Meie jaoks oli väga oluline ka seista vastu Venemaa agressioonile Ukrainas ja Gruusias. Valgevene kriisi puhul oli Eesti esimene riik, kes tõstatas teema julgeolekunõukogus ja tõstatas esimese riigina ka Mägi-Karabahhi sõjaprobleemi. See on ajalooline tõdemus, et esimesena tõstatas just Eesti julgeolekunõukogus koroonaviiruse probleemi.
Eraldi väärib kindlasti mainimist ka Kolme mere tippkohtumine, mida võõrustas Eesti. Millised eesmärgid Eestil kolme mere algatusega on? Kui suurt perspektiivi te sellel üldse näete kui arvestada muudatusi USA administratsioonis ja Eesti valitsustes?
Näen selles Eesti jaoks ülisuurt perspektiivi, sest see on meie ajaloos esimene rahvusvaheline initsiatiiv, kus oleme selle sünni juures eestvedaja riik. Läinud aastal suutsime saavutada kübaratriki, luues Kolme mere investeerimisfondi, saada sinna miljard eurot ja tuua Eestisse ühe esimese investeeringu sealt fondist ja saavutada Ameerika Ühendriikide panus sinna fondi. Ida- ja Kesk-Euroopa majandusruumi ühendamisel tõotab see algatus meile väga põnevaid aegu ja tulemusi. Eesti peab koos liitlastega pingutama selle nimel, et ka uus USA valitsus haakuks algatusega.
See on ajalooline tõdemus, et esimesena tõstatas just Eesti julgeolekunõukogus koroonaviiruse probleemi – Urmas Reinsalu
Mõlema eelnimetatud organisatsiooniga haakuvad ka majanduse-, teaduse- ja digilahenduste küsimused. Eestil on maine eduka e-riigina. Kas me oleme suutnud enda teadmisi ja praktikaid ka eksportida ja pöörata ka teisi riike digiusku?
Digitaliseerituse loomuomane tunnus on tegevus distantsilt, mis tähendab, et see aitab ka koroonaviiruse isolatsioonist tulenevaid piiranguid sujuvamalt ületada. Eesti korraldas läinud aastal justnimelt digitaliseerituse mõõtme rõhutamiseks kaks ülemaailmset üritust. Esimene oli Eesti ja Singapuri korraldatud ülemaailmne foorum, kus arutati digitaalseid abinõusid koroonaviiruse tõkestamiseks ja võeti vastu ka ülemaailmne sellekohane deklaratsioon, millega ühines 70 riiki.
Aasta lõpul korraldasime koos Araabia Ühendemiraatidega ülemaailmse ärifoorumi. Kuna EXPO lükkus edasi selle aasta lõppu, oli selle globaalse foorumi eesmärgiks tutvustada meie digitaalseid ärilahendusi, luues meie inimestele võimalus oma teenuste tutvustamiseks ja müügiks.
Isamaal seisab ees uus lehekülg meie pikas loos, mis saab olema ülimalt inspireeriv – Urmas Reinsalu
Eesti välispoliitikast ei ole võimalik rääkida ilma Venemaad mainimata. Lääne-Euroopas on hakatud taaskord räägime suhete soojendamisest Venemaaga. Sama üritab reeglina ka iga ametisse astuv USA president. Mida saab Eesti teha selleks, et Ukrainat, Gruusiat ja ajalugu ei unustataks?
Kanapimedad on need, kes kujutavad ette, et saaksime NATO piiririigina suhteid soojendada Venemaaga lahus sellest agressiivsest käekirjast, mida Venemaa rakendab oma naaberriikide vallutamisel. Eesti suhted Venemaaga põhimõttelistes küsimustes ei ole lahutatavad sellest, et me osana Lääne maailmast taotleme jäigalt ja ühemõtteliselt Venemaa agressioonide lõpetamist ja riikide territoriaalse terviklikkuse tunnustamist. Kui me kujutame ette, et saame katla teises otsas koos vabade rahvastega keeta paksemat suppi, siis sellega kaotame nii oma au kui tõenäoliselt ka osa oma iseseisvusest.
Ja millised soovitused annate endise kaitse- ja välisministrina uuele valitsusele? Kuidas näiteks tuleks läheneda opositsiooniliidri Navalnõi küsimusele ja tema vangistamisele?
Kõigepealt tegin esmaspäeval toimunud Euroopa Liidu välisministrite koosolekul kõrgele välisesindajale Josep Borrellile ettepaneku, et kui ta plaanib minna veebruaris Moskvasse, peaks ta seadma visiidi toimumise eeltingimuseks kokkusaamise Aleksei Navalnõiga ja nõudsin ka sanktsioonide kehtestamist, mida Eesti uus valitsus peaks jätkama, et koonduda üleeuroopalisteks sanktsioonideks.
Hetkel mu nina ütleb, et selleks konsensust ei ole, mis tähendab, et tuleb käituda nii nagu käitusime Valgevene kriisis, kus Eesti kehtestas oma sanktsioonid Valgevene vägivaldsuse eest vastutavatele isikutele. Olen veendunud, et ka praegu tuleb Lääne moraalseks julgustamiseks Eestil kehtestada Navalnõi vahistamise eest vastutavatele isikutele oma rahvuslikud sanktsioonid.
Kanapimedad on need, kes kujutavad ette, et saaksime NATO piiririigina suhteid soojendada Venemaaga lahus sellest agressiivsest käekirjast, mida Venemaa rakendab oma naaberriikide vallutamisel – Urmas Reinsalu
Sarnased autoritaarsed tendentsid avalduvad ka Valgevenes. Meediatähelepanu seal toimuvale on jäänud väga väikeseks. Mis roll on Valgevene siseriiklike konfliktide lahendamisel Eestil, peale teiste Euroopa riikidega tehtud ühisavalduste, mis kutsusid Valgevenet pidevalt üles jõukatsumist rahva suhtes lõpetama?
Eesti korraldas julgeolekunõukogu liikmena jaanuari lõpul uuesti Valgevene poliitilise kriisi inimõiguste rikkumise arutelu, kus osales kümneid riike. Oma kõnes kutsusin üles Euroopa Liidu välisministreid, et on aeg seoses selle jõhkra vägivalla võimendumisega, mis toimub rahumeelsete protestijate vastu Valgevenes, kehtestada uus, neljas sanktsioonide pakett Euroopa Liidu poolt. Valgevene demokraatlik liider Svetlana Tikhanovskaya väljendas oma hiljutisel visiidil tänu Eesti rahvale selle toetuse ja sõpruse eest ning kutsus üles ka 7. veebruaril Valgevene rahva vabadusvõitluse päeval seda sündmust Eestis meeles pidama.
Lõpetuseks üks isiklikumat laadi küsimus. Mitte kuidagi ei taha kaduda jutud justkui plaaniksite pürgida kevadel Eesti presidendi kohale? Kas koalitsioonivahetusega kaovad need jutud ära või sisenete valimistele musta hobusena?
Minu kandidatuuri üle on lehemehed spekuleerinud, seega poleks ma enam mingi must hobune, vaid selles kontekstis pigem sebra. See küsimuses ei ole hetkel aktuaalne. Arvan, et esmatähtis on meil viiruse rindel aidata uut valitsust ja seda kavatsen parlamendis ka teha. Samuti on äärmiselt oluline, et lähenevate kuude jooksul suudaksime astuda samme majanduse käimatõmbamise suunal, et töökohtade jätkuv kaotamine pidurduks.
Presidendivalitsemise küsimuses arvan, et võrreldes 2016. aasta presidendivalimistega arutavad erakonnad seda suhteliselt hiljem. Mõistagi on oluline, kes on riigipea ja milliseks kujunevad meie erakondade esindajad, aga need otsused tulevad parteidel eeldatavasti kevad-suvel.
Võib arvata, et toetust avaldatakse ka praeguse presidendi jätkamisele.
Tunnustan Kersti Kaljulaidi enesekindlust erinevatesse ametitesse asumisel, kuid tõsiasi on, et osade teemade puhul ta ametis oldud aja jooksul pigem kasvatas ühiskonnas pingeid, kui et neid küpse ja rahuliku tooniga leevendas.
Millise hinde saab valitsuses oldud aja märgiks Isamaa?
Isamaa oli valitsuses võitja ja panen Isamaale hindeks punase viie. Selles valitsuses oli kolm osapoolt – üks saavutas seda, mida ta rahvale lubas ja tegi asjad ära. Teine sai suud pruukida ja mürgeldada ning kolmas sai valitseda. Igaüks saab aimata, millises erakonnal milline roll oli, kuid tõsiasi on, et meie suutsime oma põhilubaduse ellu viia ja säilitada selles valitsuses aruka ja ratsionaalse poliitiliste otsuste taseme – see ei tulnud kergelt ja oli piinarikas, kuid me saime sellega hakkama.
Kui siiani olime koalitsioonis kahe teise parteiga, millega paratamatult kaasnesid teatud kompromissid, siis nüüd on meil võimalik astuda koalitsiooni Eesti rahvaga – Urmas Reinsalu
Hindan Isamaa valitsuses oldud aja puhul tugevat tiimitööd valitsusdelegatsiooni liikmete puhul, kus kõik vedasid oma köit ning seda ka fraktsiooni tasemel. See oli tore sõit ja järgneva kahe aastaga ei ole võimalik meie tehtut kuidagi maha kriipsutada ega ühegi sendi eest häbeneda.
Mis saab Isamaast erakonnana edasi?
Isamaal on avanemas kohalike valimiste kontekstis väga huvitavad võimalused, sest siiani olime koalitsioonis kahe teise parteiga, millega paratamatult kaasnesid teatud kompromissid, siis nüüd on meil võimalik astuda koalitsiooni eesti rahvaga ja asjad, millesse usume rahvaga kahekõnes olles täies mahus ellu viia. Isamaal seisab ees uus lehekülg meie pikas loos, mis saab olema ülimalt inspireeriv.
