Laupäeval peeti arvamusfestivali Isamaa alal arutelu „Kuidas saada palju lapsi?“. Paneelis osalesid Priit Sibul (Riigikogu liige, 4 lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine), Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik) ja arutelu modereeris Marii Karell (ajakirjanik).
Asjaolu, et paneelis olid esindatud eri vanuses ja erinevate elukogemustega inimesed oli heaks eelduseks, et leida lahendusi, mis kõnetaks kõiki põlvkondi. Osalejate sõnul mõjutavad laste saamise soovi peamiselt kaks tegurit – majanduslik heaolu ja ühiskondlik hoiak paljulapselistesse peredesse.
Priit Sibula sõnul ei saa riik kedagi kohustada lapsi saama: „Siin ei ole üht lihtsat lahendust. Küsimus on mentaliteedis. Milline on norm?“ Priit Sibula sõnul on ühiskonnas märgata pigem negatiivset suhtumist paljulapselistesse peredesse: „Täna veel on lasterikkad pered negatiivse varjundiga – räägitakse sotsiaalprobleemidest, toimetulekust jne. Kõik algab lihtsatest asjadest – kui poe järjekorras on lastega pere siis kas laseme nad järjekorras ette?“ Sellega nõustus Siiri Oviir, kelle sõnul ei sünni lapsed kellegi nõudmisest, vaid ennekõike turvalisest suhtest.
Marii Karell tõi välja, et lasterikastes peredes elab iga viies laps vaesuses. Kerstin Meresmaa sõnul ongi kõige olulisem turvatunne, st teadmine, et vanem saab tagada lapsele kõik põhivajadused (kodu, täis kõhu ja muud vajadused): „Ühetoalisse korterisse last ei too.“
Publikust toodi esile, et laste saamise debatis unustame me sageli ära naised. Riik peab tagama infrastruktuuri ja vajalikud sõimekohad, et emadel oleks võimalik laste kõrvalt karjääri jätkata. Lisaks tuleb võidelda palgalõhe ja teiste takistustega, mistõttu on meestel töö ja pereelu ühildamine lihtsam.
Oviiri sõnul on nendes küsimustes olulised ühiskonna hoiakud: „Minu lapsed läksid sõime 1-aastaselt. Kas täna emad tahavad lapsi nii varakult sõime panna? Mulle tundub, et ei taha.“ Sibula sõnul selgub inimeste tegelik soov siis kui neile valikuvõimalust pakkuda: „Ma olen veendunud, et 10.a tagasi ei tahtnudki emad viia väikest last sõime, aga nüüd on see vajadus märkimisväärselt kasvanud ning riik peab siin inimestele vastu tulema.“
Milliste meetmetega saab riik laste saamist soodustada?
Oviiri sõnul peavad erinevad meetmed ajaga kaasas käima. Eestlased on 27 iseseisvusaasta jooksul muutunud küllaltki individualistlikuks ning soovivad oma kodu. Selle soovi osaliseks toetamiseks loodi 15 aastat tagasi Kredexi meede, mis aitab noortel elamispinda soetada, kuid rahasummad ja muud instrumendid ei ole ajaga kaasas käinud. Lisaks võiks Meresma ja Oviiri sõnul kaaluda õppelaenu osalist kustutamist laste saamise puhul. See võiks aidata tuua esimese lapse saamist varasemasse ikka, kuid see nõuab uuringuid ja ühiskonna meelsuse muutumist lastega peredesse.
Sibul nõustus, et kõiki meetmeid tuleb pidevalt edasi arendada, kuid need peaksid olema fokuseeritud. Seetõttu on võimalik kaaluda abi noortele peredele elamispinna soetamisel, kuid mitte ainuüksi noortele.
Karell tõi esile rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika, mis toovad esile, et Eestis tegeletakse liiga palju lapse sünnihetkega, kuid piisavalt palju tähelepanu ei pöörata lapse järgmistele eluaastatele. „Kuidas lapsevanemad hakkama saavad? Kogu vaba ressurss suunatakse lapsele aga lapsevanema enda arvelt (lõpetatakse kultuuri tarbimine, riiete ostmine jne). Kas me saame aidata lapsevanemate stressi maandada?“
Oviiri ja Sibula hinnangul tuleb toetada ja tunnustada neid, kes on soovinud saada palju lapsi. Eestis on hetkel 4200 nelja ja enam lapsega peret. Riik peaks suhtuma laste kasvatamisse kui täiskohaga töötamisse, st muutma selle palgaliseks. See annaks vanematele julguse, et me elame turvalises ühiskonnas. Oviir lisas, et tavaliselt sünnivad lapsed väikeste vahedega ning seda tuleb silmas pidada. Turvatunnet tagaks Saksamaale sarnased meetmed, kus vanematele makstakse lapsetoetust lapse 26-eluaastani juhul kui laps õpib.
Arutelus peatuti ka Kerstin Meresma Postimehe artiklil: „Tahate mu emakat, tehke sobiv pakkumine“ ning Meresma sõnul on oluline, et kui riik kutsub inimesi üles lapsi saama, siis peab olema tagatud ka vastav majanduslik tugi.
Kas lastetusmaks oleks võimalik lahendus?
Sibula sõnul ei ole negatiivne diskrimineerimine lahendus, küll aga positiivse diskrimineeerimine. Tema sõnul võiksime kaaluda maksusoodustusi, mis vabastaksid näiteks neljalapselised pered tulumaksust: „Ma eelistaksin toetuste asemel maksutagastusi.“ Selle meetmega tuleks aga tagada, et soodustuse saaksid need, kes lapsi päriselt kasvatavad.
Meresma sõnul tähendaks lastetusmaks, et paljud noored otsustaksid Eestist lahkuda. Oviir tuletas meelde nõukogude ajal kehtinud lastetusmaksu ning ei olnud otseselt selle meetme vastu, kuigi kahtles selles, kas see kedagi varem sünnitama paneb.
Selle aastal kuuendat korda toimunud arvamusfestivalil pöörati rahvastiku ja toimetuleku küsimustele palju tähelepanu. Selle ehedaks näiteks oli festivali lõpetanud erakondade esimeeste debatt “Kuidas me kestame?”
