Laupäeval tähistati Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti Vabariigi ajaloo ühe märgilisema sündmuse Eesti Kongressi 30. aastapäeva kontsertaktusega “Rahva vabadus”.
Eesti Uudised avaldavad täismahus Eesti Komitee esimehe Tunne Kelami (1990–1992) kõne.
Rõõm õnnitleda kogu meie rahvast, kes aastail 1989 ja 1990 sooritas uskumatu kangelasteo – määratles end seadusliku, 1918 välja kuulutatud EV kodanikena. Seda vaatamata, et kõigil punased passid ja nõukogude kodakondsus. See enesemääratlus kujunes Eesti ajaloo suurimaks kodanikualgatuseks. Tänane sündmus on mõeldud eelkõige selleks, et teid kõiki – kes te siin istute või kodudes TV ees – tunnustada ja tänada.
Ka need teist, kes olid tollal alles lapsed, said oma vanemate poolt vormistatud vaba Eesti kodanikena.
Kõik see ei sündinud endastmõistetavalt. Kui viimased veerand sajandit meie riigijuhtide kõnedes rõhutatakse, et Eesti riiklus taastati õigusliku järjepidevuse alusel , 1940 okupeeritud EV õigusjärglasena, siis 31-30 aastat tagasi oli arusaam sellest järjepidevusest äärmiselt ähmane. Nõukogude propaganda oli loonud ettekujutuse EV-st kui kodanlikust minevikuigandist, mis olevat meie jaoks igasuguse tähenduse kaotanud. Tulevikku mõeldi ehitada üksnes nõukogude okupatsiooni tekitatud pinnalt.
Sellist tegelikkust elektriseeris 1989 EV kodanike komiteede liikumine. Selle liikumise suurim avastus oli, et EV õiguslikul kestvusel on ka tegelik kandja – kes kehastab Eesti Vabariiki lihas ja veres. Avastus, et need, kes olid EV kodanikud enne okupatsiooni – samuti nende järglased – olid selle järjepidevuse alusel jätkuvalt Eesti kodanikud.
Paul-Eerik Rummo kommenteeris seda hiljuti nii: „kui siis äkki käidi välja idee, et riigi ja selle järjepidevuse kandja on kodanikkond, siis tajusin, et see on midagi rabavat ja samas laitmatult loogiline“.
See oli vastus kriitilisele küsimusele, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle?
Siit kasvas välja järgmine vajadus – kuidas need kodanikud kindlaks teha? 02.1989 kuulutasid kolm rahvuslik-dem liikumist – siin samas Estonia saalis välja kodanike komiteede liikumise. Eesmärk oli registreerida kodanikualgatuse vormis olemasolevad EV kodanikud. See oli väljakutse, mis käis üle mõistuse. Lisaks hirmutati inimesi – et nad panevat endid kirja uuele Siberi küüditamisrongile.
Abja-Paluoja naine Pilve Kuum meenutas oma vabatahtliku töö algust nii: „Ei julgenud välja öelda, et ma tegelikult ei söanda majast majja käia ja inimestelt registreerimist küsida. Ausõna, mu jalad värisesid, kui läksin. Aga kui esimesed majad oli läbi käidud ja igal pool lahket vastuvõttu leidsin, hakkas julgus kasvama. … Hiljem sai Pilve Kuum võimaluse kasutada registreerimiseks üht oma asula kioskit. Meisterdas ise sini-must-valge sildi: „EV kodanike registreerimine“. Kokku registreeris Pilve oma kaaslastega 5251 kodanikku. Jaan Ersto Valgast – pani kirja üle 10,000 kodaniku. Täna on meie keskel Virumaalt pärit Uno Laur, kes registreeris ca 20,000 kodanikku. Tänu sellistele vaiksetele sangaritele, kes tegutsesid meie rahumeelse uue Vabadussõja rinnetel, võime täna siin koos olla.
Kodanike registreerimisel kinnitasid inimesed oma allkirjaga, et peavad endid EV kodanikeks – see tähendas nõukogude kodakondsuse avalikku reetmist. See tähendas aga ka isikliku ja avaliku vastutuse võtmist oma meelsuse ja tegude eest.
Pilve Kuum kirjeldab oma kõige tähtsamat tähelepanekut nii: Jälgisin neid inimesi, kes olid oma nime kirja pannud. Kui nad kioski juurest lahkusid oli nende selg sirge“ .
1989 a. osutus Eestis murranguliseks. See oli selja sirgu ajamise, hirmu ületamise aasta. Eesti rahva valdav enamus koondus täieliku rahvusliku sõltumatuse idee ümber. Ja kui sügiseks 1989 oli endid kirja pannud paarsada tuhat inimest, siis tundsime äkki, et meid on palju. Meid on enamus. Ja sai selgeks, et meid kõiki Siberi rongile enam ei mahuta. Küll aga mahume lahedalt vabasse Eesti rahvusriiki.
1990a. alguseks oli end kirja pannud 790,000 inimest (koos lastega). Liikumisest kujunes kõige jõulisem ja selgem rahvahääletus tõeliselt iseseisva, 1918 välja kuulutatud riigi taastamise kasuks.
Veebruaris 1990 valisid end määratlenud kodanikud oma esinduskogu – Eesti Kongressi. Valimiste korraldamine oli teine suursaavutus – mille peakangelane on Arvi Altmäe – tookordne Tallinna tehnika kõrgkooli rektor.
Eesti Kongress ühendas esmakordselt kõik Eesti liikumised
Eesti Kongressi valimistes osales 90% valimisõiguslikest kodanikest – 557163 – see on meie ajaloo kõrgeim valimisaktiivsus vabadel valimistel. Kuid kõige olulisem on tõsiasi, et Eesti Kongress ühendas esmakordselt kõik Eesti liikumised – kokku 31, Sellisena oli EK-l seaduslike kodanike mandaat otsustada Eesti riigi aluste ja kodakondsuse üle.
Tegemist oli rahvuslik-demokraatiliku alternatiiviga ikka veel kehtivale nõukogude süsteemile. Aga just alternatiivide loomise võime, nende pidev olemasolu on ehtsa demokraatia peamine tingimus.
Visalt on püsinud suhtumine nagu olnuks Ülemnõukogu ja Eesti Kongress rivaaliks olemasolevale riigivõimule. Niisugune mõtteviis osutab pigem nõukogude-aegse ühe-partei – ühe kamba – monopolistliku mentaliteedi jätkumisele. Omaaegsed süüdistused nagu tahtnuks EK alternatiivvõimu haarata, kah nõukogude eliiti trügida – kõlavad tänapäeval kentsakalt. Kodanike komiteede aktivistide jaoks oli asi inimestevahelisest rivaliteedist ja võimuvõitlusest kosmiliselt kauge. Nende jaoks oli tegemist tohutult tõsisema valikuga – kas olla või mitte olla. Kas olla täieõiguslik rahvusriik või seadustada uue iseseisvuse lähtealusena nõukogude okupatsioonipärand.
Saabus otsustav august 1990. Iga koolinoor teab Ülo Nugise haamrilööki ja aplausi – otsus vabaks saada oli tehtud. Kuid vähesed teavad, mis oli selle otsuse taga. Et jõuda tänasesse EV-i, oli vaja mõlemat esinduskogu ja nende vahelist rahvuslikku kokkulepet. Laialt on aga levitatud arvamust, et EK olevat iseseisvumist üksnes takistanud ja viivitanud – kõik olnud valmis, kuid EK esindajad olnud Toompeal kogu otsustava päeva ametis tähenärimise ja juuksekarva lõhkiajamisega – jahudes mingist järjepidevusest.
Olen kaugel sellest, et pisendada teisi liikumisi – keegi ei teadnud, mis on lõplik lahendus – kõigeks tuli valmis olla. Meie rahva rikkuseks oli ja jääb erinevate suundade ja liikumiste olemasolu. Kõiki neid oli erinevate olukordade tekke puhul vaja.
Kuid 20 augustil toimunu võttis kokku president Lennart Meri oma Eesti Vabariigi 81 aastapäeva kõnes: Tsiteerin „Seepärast tuleb ikka ja jälle rõhutada, et EV … ei taastanud aastal 1991 oma iseseisvust mitte vene-aegse süsteemi ümberkohandamise kaudu. See ei olnud mitte siltide vahetamine. Tahan rõhutada, et oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti kodanike komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis eesti rahvas oma isesesivuse uuesti kätte.“
Valik augustil oli kas siltidevahetus, nõukogulikust süsteemist lähtumine või ehtne rahvuslik iseseisvus Eesti Vabariigi järjekestvuse alusel.
Tähtis teadvustada, kuidas toimus EV seadusliku riigivõimu taastamine tegelikkuses? Nugise haamer kujunes seadusliku riigivõimu taastamise avalöögiks. Sest 20. augusti kokkuleppe kõige olulisem praktiline lahendus oli Põhiseaduse Assamblee moodustamine –idee generaatorid ja sillaehitajad Lauristin, Hänni. Lia Hänni on ilmekalt öelnud, et PA oli ülemnõukogu ja EK ühine beebi. See beebi kasvas jõudsalt ning tema töö tulemus oli seadusliku riigivõimu taastamine septembriks 1992.a. – uue põhiseaduse alusel.
Seepärast kordan taas – Eesti Vabariigi taastamise kangelased on kõik Eesti kodanikud. Teie – otsustasite end kodanikena registreerides, et soovite täielikult iseseisvat Eesti Vabariiki – 1918 rajatud EV järglast. Tänu Teie otsusele võisime äsja tähistada Eesti 102. sünnipäeva. Vastasel juhul oleksime vaevu 29- aastane uus riik nõukogude tegelikkusest võrsunud
Meie rahval on midagi ainulaadset, mida hinnata, meeles pidada.
Eesti riigi kohus ja võlg eesti rahva ees on sellisele tulemusele jõudmist väärtustada ja teadvustada. Eesti Kongressi järgmist juubelit pole paljudel meist enam võimalik maises eksistentsis tähistada. Täna anname selle pärandi peaministri vahendusel üle Eesti Vabariigi riigivõimule. Õigusjärgselt taastatud Eesti asi on nüüdsest peale selle pärandi eest hoolt kanda, eriti seda kooliprogrammides meie nooremale põlvkonnale tutvustada.
Eesti ajaloo kogemus tõendab, et võimatuid eesmärke pole olemas. Ent sama kogemus hoiatab meid, et miski pole iseenesest tagatud. Eesti Vabariigi säilitamine ja edukas areng on jätkuvalt sõltuv meie kodanike aktiivsest toetusest.
Lauri Vahtre ütles Eesti Kongressi valimispäeval 31 aasta eest, et tollal oli Eesti Vabariik alles imaginaarne. Ta rippus eesti maa ja rahva kohal nagu valge pilv, mida võis küll näha, aga mitte veel katsuda. Teie, Eesti kodanikud, tõite oma valikuga selle valge pilve meie ellu. 102-aastane Eesti Vabariik on muutunud igapäevaseks Printreaalsuseks. Hoidkem ja väärtustagem seda.
