22. september on juba mitmeid aastaikümneid tekitanud erinevaid tõlgendusi. Okupantide käsilased vatrasid meile kiivalt müstilisest Tallinna vabastamisest. Vabastamisest, vabandust, millest meid siis Punaarmee vabastas? Meid vabastati iseolemisest ja sini-must-valgest. Just nimelt sini-must-valge lipp lehvis 74 aastat tagasi Pika Hermanni tornis, mitte mõne võõrriigi lipp. Nagu tavapäraselt öeldakse, siis heal lapsel on mitu nime ja ükskõik kuidas me ei proovi seda kuupäeva ka vaadelda, on sel päeval jätkuvalt omapärane fluidum, mida on ümbritsemas palju küsimusi.
Esmalt, kas vastupanu okupantidele on alates 22. septembrist 1944? Sugugi mitte, kui vaadata 801 aastat tagasi toimunud Madispäeva lahingut, kus langes meie muinasaja sangar, eestlaste vanem Lembitu ja eestlaste väed pidid alla vanduma võõrvägedele.
801 aastat tagasi kaotasime me viimase meeleheitliku lahinguga oma iseolemise, aga juba 116 aastat hiljem lahvatas taas vabaduseleek Jüriöö ülestõusu näol – seega unistus vabast ja sõltumatust isamaast on igivana.
2005. aastal õnnestus Riigikogul markeerida see päev kui Otto Tiefi valitsuse päev, mis tänaseks on meil kalendris Vastupanuvõitluse päevana. Ma ei asu siinkohal lahti kirjutama Otto Tiefi valitsuse hulljulget ja sangarlikku otsust, taastada paariks päevaks Eesti Vabariik ja tema valitsus ning viia legitiimne järjepidevus pagulusse, vaid soovin suhestuda läbi isikliku vaatenurga.
2007. aastal, eeskätt tänu tollasele haridus- ja teadusministrile Tõnis Lukasele ja tema nõunikule Toomas Kalmusele sai hing sisse puhutud uuele traditsioonile. Akadeemiliste organisatsioonide kogunemine, rongkäik Vabadussõja võidusamba jalamile, ühislaulmine ja haridusministri kõne. Minu roll tol 2007. aastal oli imepisikene, sest minu osa oli ärgitada isamaalisi noorteorganisatsioone ja mitmeid koole osalema sel päeval organisatsioonide ja koolide lippudega pidulikus lipuspaleeris.
Meenuvad mitmed aastad, mil tudengid pidasid vabakal tudengite päevi ja oma lärmakusega kippusid takistama mälestustseremoonia läbiviimist. Tol ajal sai need olukorrad lahendatud linnavoliniku pagunitega. Tänaseks on sellest algatusest elujõuliseks jäänud korporatsoonide rongkäik ja ühislaulmine ning ilmselt üle pika aja taas ministri kõne. Siiralt loodan, et akadeemilised noored on valmis kutsuma sellest imelisest üritusest osa saama oma tulevast täiendust – isamaalisi noorteorganisatsioone ja kõrge lipukultuuriga silma paistnud koole. Janu iseolemise vastu peab tekkima juba koolipõlves ning ei saa olla pelgalt ülikooliaja privileeg.
Kui vaadelda 38 aastat tagasi toimunud nn koolinoorte mäsu ja Propelleri kontserti, siis alateadlikult on see päev sügisel, mil kõik on innukalt alustamas uut kooliaastat suvel täis laetud akudega. Mäletan veel selgelt neid koolistendile riputatud üleskutseid, kus kutsuti meid kogunema Kadrioru staadionile ja sellele oli alla kirjutanud Peeter Volkonski. On siililegi selge, et egas Volk käinud neid riputamas nagu mina aastaid hiljem riputasin Sõltumatu Infokeskuse uudiseid Tallinna kõrgkoolide stendidele. Eks need olid ikka oma kooli ärksamad õpilased, sest kui džinn on pudelist kord välja lastud, siis nii kergelt ta sinna tagasi ei lähe. Tänutundega meenutan klassijuhatajat ja teisi õpetajaid, kes meid positiivselt tögasid, et käisite taas riiki kukutamas ja loomulikult seda, et repressioone ei järgnenud. Küll aga tekitas see õpilastes endis umbusku, sest mitmetelt piltidelt olid selgelt äratuntavad õpilased, keda asuti kahtlustama koostöös võimuorganitega.
Sealt edasi mäletan veel, kuis sai Tammsaare juures tõde ja õigust nõutamas käidud, vaikivat pooltundi koolides, viitega Vabadussõja relvarahule 3. jaanuar 1920 ja kellaaega 10:30, mida me millegi pärast tähistasime iga kuu esimesel kuupäeval. Taaskord tuleb olla tänulik õpetajatele, kes ei asunud vaikijaid karistama, vaid korraldasid neil päevil ja kellaajal kontrolltöid.
Sealt edasi tuli juba 1981. aasta sügisene nn järelmäsu, mis algas Kalevi korvpallimänguga ja millest annab mu selg siiani tunda, et nooruspõlv oli tormiline ja meremärgiks ostus miilitsa kumminui.
Sügis ei ole pelgalt kolletamise kuu, vaid Eesti eripärana vabaduse ja iseolemise püüdluste kuu.
Eesti eest, Sind surmani. Olge vaprad.
