Täna me räägime üha enam eesti keelest – selle kasutamisest, selle hääbumisest, selle elavdamisest. Mul on väga hea meel, et täna me räägime teemal, kuidas oma keelt hoida ja säilitada. Mul on hea meel, et viimaste aastate jooksul on astutud ka reaalseid samme selleks, et keelt hoida, nagu näiteks eesti keele majade loomine Tallinnasse ja Narva. Sellest üksi aga ei piisa.
Eesti keele viimine muukeelsete inimesteni on olnud siiani keeruline ülesanne ja kindlasti saab seda olema ka edaspidi. Ning eks meie keel on ka parajalt keeruline, et vahest ongi raske tekitada motivatsiooni inimeses, et seda õppida. Kui vestluses mõne tuttavaga välismaalt, oleme sattunud arutlema keele teemadel, siis peale mainimist, et meil on 14 käänet, näen ma vastu vaatamas vaid suuri silmi „Nii palju!“. Mitmel korral on küsitud nõu, et aga miks me ütleme siin nii ja teisel juhul naa, ega polegi nii kerge selgitada miks nii on. See aga selleks, pigem on küsimus, kuidas tekitada motivatsiooni inimeses, kes on siin elanud 25 aastat ja ei oska siiani eesti keelt?
Ühest küljest oleme täiskasvanute mure lahendanud keelemajadega, tasuta keeleõpe on oluline. Järjekorrad keeleõppeks räägivad enda eest. Noortele aga püüame pakkuda keeleõpet alates lasteaiast, jätkates seda koolis. Kohustuslikus korras muidugi peavad koolilapsed täna gümnaasiumis siiski keelt teadma, et saada kooliga ühele poole. Ja ikka veel tundub, et on tehtud justkui liiga vähe. Korraga muidugi kõige tegemine ei too ka just oodatud tulemust, pigem tekitab trotsi ja tõrget, kuid selgitades ning sammhaaval liikudes võib jõuda üsna kaugele.
Rääkides eelnõust, mille raames tõstetaks Keeleinspektsiooni poolt määratava sunniraha ülemmäära, juriidiliste isikute puhul 640 eurolt 5120 euroni, siis ma ei arva, et see on vale. Kui palju tuleks ülemmäära tõsta, on omaette küsimus, kuid tegemist on ülemmääraga. See ei kohusta Keeleinspektsiooni iga kord kirjutama välja maksimumi, vaid annab suurema hoova mõjutamiseks. 2017. aastal tegi Keeleinspektsioon 322 sunniraha hoiatust ning sunniraha rakendati 178 korral. Esimestel kordadel tehakse siiski vaid ettekirjutus. Kui meil on aga järjepidevad, kroonilised seaduserikkujad, siis kuidagi tuleks ka neile selgeks teha, et ei saa lõpmatuseni seadustele vilistada. Seaduse eesmärk ei ole karistada, vaid korrale kutsuda neid, kes seadusest viilivad. Ja neid kroonilisi rikkujaid meil jagub.
Muidugi ei lahenda sunniraha üksi olukorda. See on piisavalt komplitseeritud olukord, kus ühe võluvitsaga kõike ei lahenda. Siinkohal mõistan selgelt ka ettevõtja seisukohta, et kui Sul on töötaja, kelle puhul Sa tead, et ehk pool aastat on ta kõige kauem Sinu juures, siis keelekursustele saatmine on Sinu jaoks kulu. Aga järgmisel hetkel on see töötaja järgmises kohas ja ikka puudub tal keeleoskus. Ehk peaks riik siinkohal suurendama tasuta keelekursuste mahtu? Ainuüksi see ei aitaks, kuid ühel hetkel mõistavad ka need töötajad, kellel puudub motivatsioon eesti keelt õppida, et tööl püsimiseks ja töö leidmiseks on vaja osata eesti keelt.
Kogu asja võti on koostöö, seda nii ettevõtjate kui ka riigi poolelt. Arvestades, et meil on töökäte puudus, just pädevate töökäte puudus, on meil tarvis kasutada kõiki võimalusi, et tööturul osaleksid kõik, kes on vähegi võimelised andma oma panuse.
