Kohaliku keele oskus ei ole Eestis senimaani veel kahjuks normiks kujunenud, kuid on aeg, et see normiks muutuks.
Märtsikuisel volikogu istungil oli arutlusel eelnõu, mis tõenäoliselt oma pealkirja tõttu jäi tähelepanuta paljudel istungi jälgijatel, kuid mida praegu, eesti keele eksami nädalal tasub meelde tuletada. Tegemist oli päevakorrapunktiga «Pärnu Mai lasteaia ja Pärnu Raja lasteaia põhimääruste muutmine».
Mida asjasse pühendamata kõrvalseisja sellisest kantseliitlikust pealkirjast arvata võiks? Kui see eelnõu talle üldse silma jääb, oletab ta ilmselt, et tegu on lihtsalt kahe Pärnu lasteaia tööd reguleeriva alusdokumendi kohendamisega, nagu seda aegajalt ikka tehakse. Kes aga võttis vaevaks märtsiistungit terasemalt jälgida või konkreetse eelnõu sisusse süüvida, saab aru, et tegu võib olla Pärnu lähiajaloo olulisima otsusega. Nimelt lõpeb Pärnu linna lasteaedades selle aasta 1. septembrist venekeelse alushariduse andmine.
Eesti taasiseseisvumisest täitub sel suvel 33 aastat. Vene väed lahkusid suvepealinnast 30 aastat tagasi. Siiski võttis kahjuks just nii kaua aega, et minna Pärnus kui Eesti Vabariigi sünnilinnas üle täielikult alushariduse andmisele riigikeeles. Pärnu on eestikeelne linn. Üle 85 protsendi siinsetest elanikest on määranud oma rahvuseks eesti. Vaid napp kümme protsenti elanikest on venekeelsed. Kogu asjaajamine Pärnus toimub eesti keeles.
Vene väed lahkusid suvepealinnast 30 aastat tagasi. Siiski võttis kahjuks just nii kaua aega, et minna Pärnus kui Eesti Vabariigi sünnilinnas üle täielikult alushariduse andmisele riigikeeles.”
Kohaliku keele oskus ei ole Eestis senimaani veel kahjuks normiks kujunenud, kuid on aeg, et see normiks muutuks. Vastavaid otsuseid vastu võtmata paraku ei juhtu seda ühel või teisel põhjusel. Seega oli meil volikogus lausa moraalne kohustus see eelnõu vastu võtta ja anda kõigile noortele pärnakatele võrdne võimalus saada Pärnu elust osa just selles keeles, mida siin mõistetakse ja räägitakse. Puudulikult eesti keelt valdavatele inimestele pruugivad ju tõepoolest suletuks jääda paljud uksed nii haridusteel kui tööturul, rääkimata eestikeelsest kultuurist, mille tarbimise võimalused keeleoskuseta samuti piiratuks jäävad.
Seega ongi tegu kõikide praeguste ja tulevaste lasteaialaste õiguste tagamisega: me pakume neile tulevikuks ühesugused võimalused olenemata nende lapsepõlvekodus räägitavast keelest. Nagu öeldud sai, muudab varane eesti keele kümblus lastel tulevikus lihtsamaks koolitee alustamise, mis teadupärast samuti õige pea täielikult eestikeelseks muutub. On ju üsna selge, et kooli minnes on lihtsam, kui tarkuste omandamise kõrval pole vaja seda kõike veel võõravõitu keeles teha.
Sedapidi vaadates tundubki, et võiks hoopis küsida, miks me otsuse nii hilja vastu võtsime. Sest tegelikult on seni nii Eestis kui Pärnus täitmata kohustus pakkuda kõikidele lastele tulevikus läbilöömiseks võrdseid võimalusi.
Seni on nii Eestis kui Pärnus täitmata kohustus pakkuda kõikidele lastele tulevikus läbilöömiseks võrdseid võimalusi.”
Kuid rõõm on tõdeda, et volikogu hääletusel ei tekkinud selle vajalikkuse üle pikemat arutelu, vaid see võeti ilma ühegi vastuhääleta vastu. Samamoodi lausus eelnõu kaasettekandja, volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Ela Tomson sõna saades, et kuigi komisjonis oli arutelu rohkem, tehti sealgi otsus eelnõu volinike ette saatmise kohta ühehäälselt. Ja tõesti, arutelu on asjakohane.
Näiteks laste heaolu: kuidas nad hakkama saavad? Kuid väikestel lastel käib uue keele omandamine – isegi kui nad seda tõepoolest esialgu üldse ei oska – kergelt ja kiirelt. Võib olla üsna kindel, et nende pärast küll muretsema ei pea.
Või õpetajad: kas tuleks karta, et osa neist jääb puuduliku keeleoskuse tõttu tööta? Meie lugupeetud õpetajaid ei peaks alahindama. Olen enam kui kindel, et neile, kel keeleoskus vajalikul tasemel seni tõendamata, on valdavalt küsimus selle vormistamises. Eesti pedagoogid on harjunud end pidevalt koolitama ja täiendama, et meie haridus tulevikuski maailma tipus püsiks.
Praegu veel leidub skeptikuid, kes ühel või teisel põhjusel kindlalt eestikeelsele haridusele üleminekut ei poolda. Kuid kõiksuguste probleemide väljamõtlemise asemel tasuks muutustes näha võimalusi – nii lastele, nende vanematele kui õpetajatele ja ühiskonnale tervikuna. Ehk saame siis aastate pärast tõdeda, et eesti keele kui teise keele eksami tegijate arv ei olegi enam veerand kõikidest eksamisooritajatest.
Artikkel ilmus ajalehes Pärnu Postimees 25. aprillil 2024.
