Mis mõte oli pisikeste maakirikute sulgemisel, kus kohal käib kuni kümme memme, keda tühjas kirikus on väga lihtne hajutatult istuma paigutada, küsib endine rahvastikuminister Riina Solman.
Neljapäevasel (25.02) istungil otsustas valitsus koroona leviku tõkestamiseks keelata avalikud jumalateenistused ja usulised talitused. Mis kõigepealt selle otsuse juures silma torkas, on tüüpiline kiriku- ja usukauge olek, asjaolu, et lihtsalt ei teata, mis kirikus toimub, kui palju seal inimesi käib. Ilmselt ei teata isegi tühipaljast fakti, kui paljud inimesed rahvaloenduse andmetel ennast kristlasena määratlevad kui sedagi, et neid inimesi on sadu tuhandeid. (Vt. Statistikaameti andmeid). Siiani on meie kirik olnud vägagi eeskujulik piirangutest kinnipidaja ja lähtunud reeglitest, va mõned juhtumid.
Kindlasti saavad kirikud valitsuse otsusega hakkama. Kurb on see, et senine koostöö, omavaheline suhtlus ja teadmised, kuidas koroonapiirangute tingimustes elada ja toimetada, milleks on nii palju ühiselt kulutatud tunde vaeva nähtud, kõik see on jäetud ripakile ja hea peremeheta.
Rõhutan – kirikud saavad kindlasti hakkama, küll on aga raske inimestel, kirikulistel, kelle usuvabadus on seatud ränga löögi alla. Põhiseaduse alusel kehtivast usuvabaduse õigusest on täpsemalt kirjutanud EELK peapiiskop Urmas Viilma, kes on keelu üle hämmeldust väljendanud , pidades seda ebaproportsionaalseks otsuseks. Seda valitsuse neljapäevane otsus kahtlemata on. Kaubandusettevõtjate lobitööst saan väga hästi aru, igaüks seisab oma valdkonna eest nii hästi kui suudab, kasutades selleks kõiki kanaleid ja võimalusi. Tubli töö, pealegi – inimestel on süüa vaja osta. Samas uue jope ja uute riiete ostmiseta, suurte pühadejärgsete ja varakevadiste allahindlusteta elada peaks meil kõigil ilmselt kannatama, arvatavasti kannataksid needki tegevused edasilükkamist või e-poodlemist.
Siiani pole ükski uuring osutanud, et koroona jumalateenistuste kaudu leviks. Ka jõuluaeg, kus enamik eestlasi kiriku ja jumalasõnaga kokku puutub, ei toonud kaasa nakatumise tõusu. Tundes Stenbocki maja otsustamisprotsesside köögipoolt, pean võimalikuks, et solidaarsuse eiramine ja kallutatus kaubanduse eelistamisel ei pruugi olla sugugi pahatahtlik või antiklerikaalne. Tegu paistab olema lihtsalt teadmiste puudumise ja ignorantsusega: vaevalt võib praeguste ministrite hulgast leida vaimulike ja usuteemade asjatundjat, ilmselt on ka kiriku uks ja kirikuelu ideoloogiliselt kauged olnud. Ehk on nii mõnessegi imbunud nõukogude aegsed väärtushinnangud, teadmised, mida teadlikult nõukogude inimese hinge istutati, puutumata ei jäänud sellest ideoloogiatööst ka lapsed; mistõttu ei suudeta näha ega aduda seda tööd, mida kirik teeb inimeste vaimse tervise hoidmisel. Lihtne on käsutada ja käskida nagu nõuka-ajal, keerulisem on välja pakkuda asendusvariante ja muid lahendusi.
Küsin konkreetselt: mis tulemuse peaks sisuliselt kirikute päevapealt sulgemine tooma? Palun arvude keeles! Veelgi enam: milliseid positiivseid tagajärgi Vabariigi Valitsus siit loodab? Kas negatiivsete tagajärgedega on arvestatud? Kas valitsust üldse enne otsustamist üritas nendele küsimustele vastust leida või tehti lihtsalt prauhti ära?
Mis mõte oli pisikeste maakirikute sulgemisel, kus kohal käib kuni kümme memme, keda tühjas kirikus on väga lihtne hajutatult istuma paigutada? Või ei olnudki mõtet, sest maainimeste toimetamised ei tule lihtsalt pähe, tühja kah, meil siin Tallinnas ja Toompeal on palju tähtsamaid asju, kui inimtühjaks jäävad äärealad?
Lõpuks tuleks küsida: mis on teavitamisega lahti? Kas on keeruline saata operatiivselt asjaomastele institutsioonidele vastav teave? Saan aru, et valitsus peab oma saavutuseks ka senise suhtlus- ja koostöökanali lammutamist, mis nüüd on küll osutunud piinlikuks möödapanekuks.
Üritaksin siiski veel valitsust mõista: kui vaktsineerimise korraldamine ei edene ning isegi nimekirjade koostamine üle jõu käib, siis kirikute kinnipanek näitab omati, et valitsus midagi suudab! Kuivõrd jabur see otsus on, ei passi lihtinimesel rohkem küsida.
