Riina Solmani kõne Riigikogus 14. oktoobril 2024 perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse esimesel lugemisel.
Meile ette kantud eelnõu on sotsiaalkaitseministri sõnul seotud riigieelarvega. Asjaolu, et seda menetletakse ennaktempos, et saaks vastu võtta riigieelarve, nagu minister puldist ennist ütles, on kahjuks külmalt protsessikeskne, mitte õrna rahvusriigi väikerahvast silmas pidav, inimestega arvestav eelnõu, mida see olema peaks.
Riigieelarve Exceli-tabeli planeeritud ajal vastuvõtmine on Sotsiaalministeeriumile olnud inimestest ja nendele pakutavatest teenustest olulisem.
Toon veel ühe näite. 28. mail tutvustas minister Signe Riisalo siitsamast puldist „Eesti 2035“ eesmärke. Ta kõneles:
„Kõik Eesti inimesed, olenemata sellest, kus nad Eestis paiknevad või milline on nende taust, panustavad ühel või teisel moel oma kogukonda, meie ühiskonda. Ja iga kooskond on just nii tugev, kui toetatud ja kaasatud on iga selle liige,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Selle nimel me ühes Sotsiaalministeeriumi kolleegidega päevast päeva töötamegi. Me püüame iga päev leida viise, ka tänases keerulises eelarvelises olukorras, mil moel Eesti inimese jaoks kõige paremal, kõige toetavamal ning efektiivsemal moel toeks olla.“
Sotsiaalkaitseminister tõi aastakõnes välja, et sündimuse suurendamise poliitikad ebaõnnestuvad seni, kuni valitsused ei keskendu olemasolevate laste ja nende perede heaolule. „Eesti ongi liikunud viimastel aastatel stabiilselt lapsi ja peresid toetaval teel, mis oleks võimalikult mitmekesine. See tähendab, et rahaliste toetuste kõrval pöörame üha enam tähelepanu teenustele, mis oleksid kujundatud tänaste ja tulevaste perede hakkamasaamist ja vanemlust toetavalt,“ sõnas ta.
Ja nüüd tuleme ilusatest sõnadest reaalsusse tagasi. Kõik need sõnamurdlikud kärped, mis tehti kohe pärast 2023. aasta valimisi, kui Isamaa opositsiooni jäi; lisaks maksutõusud ning praegused plaanitavad kärped ei pööra sugugi tähelepanu rohkematele kvaliteetsematele teenustele, mida inimestele osutada nagu minister siit puldist pelk pool aastat tagasi jutustas. See oli toona sõnakõlks. Silmamoondus, mida tänane valitsus hästi valdab. Solgitakse kogu senine perepoliitika ära, pööratakse pea peale loodusseadusedki ja öeldakse, kõik see toimub paremate teenuste nimel.
Mida ei ole ega tule, on paremad teenused.
Vanemahüvitisest. Minister rõhutab, et see vanemahüvitise ülempiiri muudatus puudutab 3500 inimest. Piiri allatoomises on mõndagi, mida tehakse justkui õigluse nimel, aga kuidas see perede olukorda parandab? Kõik väikesed parendused on ära võetavate hüvedega võrreldes kukepea, mida suures plaanis peredele lastega kokkuvõttes tehakse. Poliitika on signaalide kunst ja see perehüvitiste muudatuste pakett annab signaali – riik ei hooli, riik ei toeta, saage ise hakkama.
Toon esile kriitika nende punktide osas, mida peab avalikult teadmiseks võtma.
Perehüvitiste seaduse muudatustega vähendatakse alates 1. jaanuarist 2026 vanemahüvitise ülempiiri senise kolmekordse üle-eelmise kalendriaasta keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu asemel kahekordsele (2024. aastal oli ülempiir 4733,53 eurot). Samuti ühtlustatakse vanemahüvitise määramise põhimõtteid ja kehtestatakse ülempiir ka ema vanemahüvitisele. Samal ajal kaotatakse vanemahüvitise vähendamise nõue töise tulu teenimise korral.
Valitsus soovib vanemahüvitise lae korrigeerimisega vähendada riigieelarve kulusid ja suunata vahendeid mujale. Just see viimane lause on rõhuasetusega öeldud – vahendeid soovitakse riigieelarves mujale suunata. Aga kuhu täpselt, pole teada. Riigikogust valitsuse toimetamist jälgides jääb mulje justkui endine rahandusminister Võrklaev tegutseb edasi – raha kulub igale poole.
Vanemahüvitise ülempiiri kärpimine mõjutab eelkõige kõrgema sissetulekuga peresid, kes saavad rohkem toetust võrreldes madalama sissetulekuga peredega. Kaks tähelepanekut – ei oleks midagi selle vastu, kui kõrgema sissetuleku saajatelt kärbitu läheks peremeetmete väljatöötamisse, perepesadesse, vanemate lepitusmenetlusele, mis viimastel päevadel on saanud erakordselt emotsionaalse avaliku väljundi. Tark olekski kärbe täna suunata vanemlusega tegelemisele, tugifunktsioonide ehitamisele. Ajad on ärevad ja inimeste vaimne tervis on kannatada saanud. Aga ei. Kärpest vabanev raha läheb kuhugi ja igale poole.
Teine mõte, mida ei tasu alahinnata – iga signaal perepoliitika kärpimiselt võib vähendada laste saamise motivatsiooni ning mõjutada kõrgema sissetulekuga vanemate valmisolekut jääda lapsehoolduspuhkusele. Kui kärped aitaksid suunata ressursse enam vajaduspõhiselt – nagu on ka kohati valitsuse soovina seda esitletud, sest laste kasvatamisel on rohkelt valdkondi, kus ressursse enam vajatakse – siis saaks isegi ümbermõtestamise poolt olla. Kuid kärbe kärpimise pärast pikituna jutuga, et meil on tarvis tasakaalustada riigieelarvet, viib meid ühiskonna poole, mida me ei soovi. Exceli-tabeli ühiskonna poole, kus inimene on lihtsalt statistiline number tabelis ja Toompeal või Stenbockis istuvat poliitikakujundajat huvitab vaid tabel, mitte inimeste tegelik toimetulek.
Jõuame muudatuseni, mis kärbib 1051 kodus last kasvatava ema õigust tasuta ravikindlustusele. Tänapäevases euroopalikus riigis peaks igal naisel olema võimalikult vähe takistusi valida endale sellist elu, nagu ta elada soovib. Kui naine tahab, võib ta keskenduda ainult karjäärile ja mitte üldse lapsi saada. Kui tahab, võib ta ühildada karjääri ja pereelu. Kui tahab, siis pühendab ta end täielikult laste kasvatamisele. Riik ei tohi olla siin ütleja, kuid selle seadusemuudatusega paraku on.
Alates Kaja Kallasest lõpetades Signe Riisaloga jääb mulje, et emade tööle ajamine väikelaste kõrvalt on eraldi eesmärk. Alates 2026. aastast lõpetab riik ravikindlustuse tasumise 1051 kodus lapsi kasvatavale abikaasale, kes on üldjuhul naised. Küsimus ei olegi selles, kas minister leidis kõige tagasihoidlikuma kärpekoha, kust vastuseisu oodata ei ole, vaid selles, kuidas minister seda muudatust septembri algul kommunikeeris. Ta kategoriseeris kodus laste kasvatamisele pühendunud emad sisuliselt muiduleivasööjateks, kes tuleks „tootvale tööle“ suunata. Kui tööle ei lähe, siis ei saa ka vajadusel tasuta riiklikku arstiabi.
Sotsiaalkaitseministri sõnakasutus 3. septembri „Aktuaalses Kaameras“ oli küll grammi võrra viisakam, kuid mõte jäi samaks: „See on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd, selleks et tagada omale ravikindlustust, ja meie ühiskonnana maksame siis avaliku raha eest kinni neile, kelle peres on jõukust sedavõrra palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima.“
Hea minister, Lastega koju jäämine ei tulene jõukusest, vahel on see otse vastupidi, kulude kokkuhoiu mõistes perele hoopis kasulik ja lastele tervislik, kui üks vanematest soovib kodus vaeva nähes oma lastele turvalist keskkonda luua. Nad jäävad koju, kui pisiperega on palju mõistlikum ja otstarbekam kodus olles pereelu korraldada, eriti kui see on ema enda valik.
Edasi. Ravikindlustuse seaduse muudatustega nähakse ette ravikindlustatud isiku retsepti omaosaluse alusmäära suurenemine 2,50-lt eurolt 3,5 eurole alates 1. jaanuarist 2025. Alates 1. aprillist 2025 suureneb ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu 5-lt eurolt 20 euroni ja haigla voodipäevatasu suureneb 2,5-lt eurolt 5-le eurole. Erand kõrgemast visiiditasust nähakse ette haavatavamatele elanike rühmadele (toimetulekutoetuse saajad, vähenenud töövõimega inimesed, alla 19-aastased lapsed, lapseootel naised, üle 63-aastased, töötud), kellel jääb visiiditasuks 5 eurot.
Sotsiaalkomisjonis selgus, et haavatavate sihtgruppide hulka, kes visiiditasu tõusust pääsevad, ei ole lülitatud üliõpilasi. Küsimuse peale miks, tunnistas terviseminister, et see on probleemne koht. Kui on probleeme, siis tulnuks midagi ette võtta. Me oleme niigi järeltulevale põlvele asetanud demograafilise katastroofi mure, veelgi habrastada perede turvavõrku sellega, et noor inimene peab nüüdsest hakkama visiiditasu tõusnud määral tasuma, ei ole turvatunnet tõstev.
Ka siin on kõrvalt vaadates võimalik hinnata põhjuse ja tagajärje seost – eriarsti külastuse tasude tõstmise põhjusena tuuakse vajadust katta meditsiinisüsteemi suurenevaid kulusid, aga äraspidiselt võib see mõjuda hoopis selliselt, et inimesed hakkavad vähem abi otsima, kuna abi maksab, ja sellega võib-olla hoiab ka süsteem kulusid kokku ning otseselt inimeste tervise arvelt kokku hoides väheneb koormus tervishoiusüsteemile.
Kas sellest tõusevad ka arstide ja meditsiinitöötajate palgad, kas uueneb tehnoloogia ja meditsiinivarustuse ja üldine tervishoiuteenuste kättesaadavus? Lubage kahelda. Kärbitud raha läheb teadagi igale poole, sest pole teada, kas see läheb teenuse parandamisse. Eestis on tervishoiuteenused siiani abivajajatele riiklikult rahastatud ja kuigi eriarstide juures käimisel tuleb sageli tasuda visiiditasu, on see seni olnud suhteliselt sümboolne. Nüüd on seda võimalust pisendatud.
On mõistetav, et Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkaitseministri kui terviseministri valdkondades, kellega ühiselt ühte kärpekantslerit jagatakse, ongi väga keeruline midagi kärpida. Kuid perehüvitiste seaduse muudatused ei tohiks riivata inimeste õiglustunnet, rääkides sinna juurde Riigikogu puldist mitmel korral ilusaid jutte justkui raha kärpimine hoopis suurendab võimalusi ja võimaldab paremaid teenuseid pakkuda. Rõhutan, et kordagi ei ole siit puldist kuulnud, millised teenused siis paremaks muutuvad.
