Esimene
samm Eesti 200-l rahvuste vahelist vaenu õhutada oli Vabaduse väljaku
rändepaktivastaste miitinguliste lapsevankriga rammimine. Selle eest ei ole
Eesti200 tänaseni vastutust võtnud ja on püüdnud käed puhtaks pesta. Meenutame
– reaalselt võinuks ohtu sattuda mehi ramminud sakslase ja Eesti200
projektijuhi väikelaps.
Kui oleme siiani valimistest valimistesse näinud reformierakonda vene kaardiga
ähvardamas, siis see konkreetne reklaam Eesti200lt on kahjuks samm veel
kaugemale. Sealjuures kõneleb erakond avalikkuses suuresõnaliselt, et
esindab ainsana erakondadest positiivsest programmi!
Suurte sõnade tõttu ongi üllatavad nii küüniliselt astutud provokatiivsed sammud. Alustades kultuuritegelaste kaubamärgi kaaperdamisest, siis õppejõust sakslase vastandamine nn rumalale massile ja nüüd lõhede tekitamine eestlaste ja venelaste vahel, mis külvab lahkmeelt ja vaenu meie rahvuste vahele.
Arvata võib, et kohe-kohe tuleb jõhkravõitu kampaaniale jätk, pakun ainsast lõimumispoliitika Messiast, kes eestlaste ja venelaste pooled taas keskpõrandale kokku lõimib. Kuid seni, kuni Vabaduse väljakul toimunud lapsevankriga provokatsiooni osas, mida ise kohviku akendest jälgiti, pole vastutust võetud, peaks Eesti200 olema viimane, keda lõimumispoliitikas üldse kuulata.
Plakati-provokatsiooni
tagajärjed on lähipäeval näha, kuid ilmselt ei vastuta Eesti200 ka seekord.
Isegi kui idanaaber eestlaste ja venelaste vastandamise plakatid oma
propagandamasinasse lükkab ja pahatahtlikult meie riigi vastu ära kasutab.
Lennart Meri on omal ajal enne valimisi öelnud, et ärge uskuge sõnu, uskuge
tegusid. Eesti200 puhul tuleb valvas olla – enam ei saa sõnu, ammugi tegusid
uskuda.
